TOIDUARVAMUS | Gastronoomiasurnuaial ringi luusimas

Enamik meist teab ütlust kogenud ja tarkade inimeste kohta, et „Tema või tema on elu jooksul unustanud rohkem, kui meie kunagi teada võiksime saada”. Toitumise kohta on praeguse põlvkonna inimesed unustanud sadu korda rohkem, kui kogu inimkond üldse kunagi selle valdkonna kohta teadnud on.

Elame maitsete, aroomide ja valikute kaskaadis, mille igal astmel on aina võimsamad elamused, retseptid, restoranid, road ja toidukogemused. Elame ajal, kus praktiliselt iga toit ja maitse on kõigile kättesaadav. Samal õhtul võib sukelduda kaunite veinide maailma, nautida glamuurseid desserte või süüa tunni jooksul eine Aafrikas, Aasias, Venemaal või Jordaanias. Võimaluste paradiis, mis meid ümbritseb, on piiritu.

Kahjuks on see paradiis aga üksnes miraaž – peegeldus, mida püüame mõtetes täita, kuid millest tegelikkuses pidevalt kiirendades kaugeneme. Kogu selle toidurikkuse ja informatsiooni keskel väheneb pidevalt meie organismi jõudvate liikide ja valikute mitmekesisus. Me toitume ühekülgselt, lihtsalt ja vähesest kujutlusvõimest kantuna. Uuringud on leidnud, et meie soolestikus elavate mikroobide variatiivsus on tugevalt langenud, mis omakorda vähendab meie immuunsust ja võimet tarbida põnevaid toite.

Nimetus „gastronoomiasurnuaed” ei kanna siin piltlikku tähendust – selle alla käivad toidud, mille oleme unustanud, oma menüüdest välja praakinud, kuid mis aitaksid kaasa nii vaimsele kui ka füüsilisele uuestisünnile. Miks ei sööda enam kallerdises keelt? Miks ei valmistata kodus kasukat? Kuhu on kadunud purkide rivid köögis, kus midagi pidevalt hapneb? Kes on unustanud panna purki silku, et seda vahel leivale tõsta? Surnuaial luusimisel on tavaliselt meenutuse mõte – käiakse uudistamas, kes kuhu on maetud, ning lahkunutele mõtlemas.

Teeme toiduga sama: mõtleme oma toidulaua põnevamaks, toome käibele uusi küpsetusviise, lisame uusi vürtse ja ürte. Hapendame ja marineerime. Läheme koos gastronoomiasurnuaiale ringi luusima ...