Ida kohtub Läänega | Rahvusköökide variatiivsus Tallinnas: kuhu minna sööma pelmeeni, kuhu nuudleid, kuhu borši?
Kui lähemalt vaadata, siis saaks enamiku ilmakaari idast lääne ja põhjast lõunasse siiski ära katta, kuid see on kõik juhuslik, pinnapealne ja suhteliselt algeline lähenemine nii spetsiifilisele ja kogukondlikule asjale, kui seda on toit. Tallinnas on paar Hiina ja India restorani, kuid küsimus on selles, et mida see tegelikult tähendab – India on pindalalt suurem kui Euroopa ja Hiinasse paigutub terve rida Ameerikaid. India ja Hiina toidud erinevad piirkonniti nagu tapas hakklihakastmest või jambolaya New Yorgi õhukesepõhjalisest pitsast.
Araabia maad on pea täielikult katmata ning need mõned Türgi kebabi kohad ei lähe arvesse, puudub täielikult ka Aafrika köök. Ladina-Ameerikast on meil kaks kokka, kes natukene taco’sid ja muud lihalikku pakuvad – Tšiilist pärit kokk on tuntud Argentina liha poolest ja mehhikopäraseid taco’sid teevad ikka eestlased ise. Sama olukord on tegelikult ka muu Aasia toiduga – kus on filipiini, indoneesia või malai köök.
Kui lähemalt järele mõelda, siis ei ole teada, kas meil töötab näiteks Prantsuse või Hispaania kokkasid, samuti kas meil töötab mõnda kokka Ameerikast ja Mehhikost. Meil on Kanada kokk, kes teeb Texase BBQd, ja meil on Saksamaalt pärit mitmete Michelini tärnidega kokk, kes aga on nii võimsalt rahvusvaheline, et teda on raske Bratwurst’i ja Sauerkraut’i tegema panna.
Iga riik, kuhu on lastud sisse pisukenegi kogukond mõne piirkonna inimesi, on koheselt rikastunud kaasa toodud kultuuri ja toitude näol. Igasse uude riiki poolvabatahtlikult tulnud inimesed on alati valmis end toitma ära kõige lihtsama vahendi ehk nende kodumaa toiduga. Eesti ja Tallinn vaesub, kuna riiklik poliitika on immigratsiooni piirata. Me ei õpi nii iial ära globaalset toidukeelt.
Kõik ei ole siiski kadunud
Kergelt õigeid maitseid on võimalik üsna paljudes Läänest ja Idast meile kokku toodud restoranides suhu saada. India toitudest oli juba juttu, siis tuleks mainida näiteks restorani Elevant, mis serveerib klassikalist ja euroopastunud India roogi, kuid need on head ja tasuvad proovimist. Hiina puhul saab rääkida peamiselt kahest kohast – esiteks restoranist Doa Hua ja siis restoranist Lumi. Mõlemad restoranid on autentsed ning vägagi austatud Hiina saatkonna ja sealsete külastajate poolt.
Kui liikuda näiteks aga Ameerika poole, siis meil on hulk burgerikööke ja -einelaid, kuid millel on Ameerika autentsuse asemel küljes hipsterlik veidrusenoot – keegi ei tee korralikku ja lihtsat burgerit, alati on end saia ja lihapihvi vahele peitnud sinihallitusjuust või kimchi või mõni kolmas totrus. Samas on Noblessneri sadama alal nüüd Põhjala Tap Room, kus pakutakse äärmiselt korralikku Texase BBQd.
Vene restoranidega on asjad soliidsemad, tulenevalt meie ajaloost: Vene restoran Troika sobib pillerkaaritamiseks idanaabri köögis. Sama hea kogemuse saab ka kohvikuks kutsutud Babuljas, kus vareenikud ja pliinid on head Vene talukööki meenutavad. Aga kui jälle küsida, siis kus on Kõrgõzstani, Tadžikistani või Kasahstani köök? Kus on Armeenia ja Moldova köök? Kus on Iraani ja Iraagi köögid? Gruusiaga on taas vähekene parem seis … neid meil leidub, kuid jällegi kohitsetud kujul.
Paar tõsist autentset einelat
Päris Hiina rooga on Tallinnas küll üsna keeruline leida, kuid alates sügisest mitte enam võimatu … Ülemiste Citys avas uksed nuudli- ja dumpling-resto nimega NúFace, kus kiirtoiduketi laadi keskkonnas ja kiiruses serveeritakse jumalikke käsitsi valmistatud nuudlieineid ja paberõhukesena suus sulava taina sisse mähitud dumpling’e. Tegu on äärmiselt kvaliteetse ja autentse Chengdu köögiga Sichuani provintsist. Kindel kullavõit Hiinale.
Eelmisel aastal avati Pikal tänaval endise restorani Tigu ruumides samuti üks söögikoht. Sellel korral maailma üheks parimaks paigaks tituleeritud Odessa auks. Ukraina Musta mere äärse gastronoomia õisi pakkuva restorani nimi ongi Odessa.
“Restorani menüü on täielikult kokku pandud nendest Ukraina ja eriti Odessa söökidest, mida me ise sööme – kodus, külas, pidudel. Kui me Eestisse tulime ja siin restoraniga pihta hakkasime, siis esimese asjana tegime rahvusvahelise menüü, kus sees olid ka mõned Ukraina klassikud – borš loomulikult, ka Kiievi kotlet ja muudki meie kodust toitu. Mida me kohe nägime, oli see, et me müüsime kõige enam just neid meie koduseid Ukraina sööke, neid sööke, mida meie peame headeks, kuid restorani mõttes igavateks roogadeks,” ütles ajakirjale restorani üks asutaja, koos mehe Juri, ema ja pojaga Eestisse kolinud Tatjana.
Nagu ma ütlesin, kõik ei ole kadunud, süüa eri rahvuste köögi toite siiski saab – kahjuks on see kõik juhuslik ning õigete, autentsete maitsete puhul ei saa 100% mürki võtta.
