FOTOD | Džinnifestival on inimestele, kes eelistavad maitseid kogustele

Kuressaares toimunud GinFest 2019 tutvustas Eesti ja naaberriikide viimaseid džinnitrende. Maitsetele kommenteeris “Balti sõda” ehk Eesti-Läti aktsiisilangetusrallit Läti käsitöödžinnitootja. Tšehhi džinnimeister räägib aga, kuidas ta 50aastaselt oma elu pea peale pööras ja nullist end joogimaailma täieõiguslikuks osaliseks töötas.

Esimesel augusti nädalavahetusel toimus Saaremaal GinFest 2019. Nime järgi pikalt arvama ei pea, milline jook pjedestaalil oli. Kuressaares GOSPA fuajees võtsid koha sisse seitse eesti ettevõtet ja kümme välismaist brändi. Toimus mitme džinni esmaesitlus. Lisaks töötoad, džinnikruiisid ja džinnijooga.

Festival on Eestis esimene omasugune, toimumiskord oli aga järjekorranumbriga kaks. Umbes samasuguse numbri mõõtu suurusjärgus on festival aastaga ka kasvanud. Käsitöödžinnihullus on Eestis jätkuvalt tõusuteel, hoovõtt on aga toimunud juba mitu aastat. Siinsel turul on kanda kinnitanud üksjagu huvitavaid tootjaid.

Festivali alusepanijaks on Lahhentagge, täpsemalt selle loojad, abikaasad Tarmo Virki ja Maarit Pöör. Lisamärkusena: kena, et Lahhentagge nimi on taas kaardile toodud. Senini seostus see peamiselt Antarktika-ekspeditsiooni juhtinud Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshauseniga, kelle sünnikoht samanimeline Saaremaa paik on.

Ehkki tooted pandi GOSPA fuajees välja kella neljast, algas festivalipäev minu jaoks oluliselt varem. Kell 10.30 väljus Raiekivi säärelt esimene džinnikruiis. Paar tundi kaljas Hoppetil, ainsal Eestis ehitatud ja tänaseni sõidukõlbulikul sõjaeelsel purjelaeval, andis päevale mõnusa stardi. Džinni asemel meenutati küll hoopis seda, kuidas maitseb Saaremaa (kodune) õlu. Peamiselt oli see sõit aga lihtsalt võimalus õndsa näoga merd jälgida. Muide, mõned kruiisilised viisid kogemuse sammu kaugemale, tähendab, kõrgemale, ja vaatasid merd ja Saaremaad Hoppeti masti otsast (mitte koostöös rohke džinniga, ütlen igaks juhuks lisamärkusena).

Pärastlõunast algas aga tutvuse tegemine erinevate džinnide ja džinnikokteilidega, millest nii mõnedki juba heaks tuttavaks on saanud. Hoopis iseasi on aga neid kõrvuti mekkida. Selge, et kurvaks ei pea neil päevil jääma ükski kodumaise džinni fänn. Valikut meil jagub. Seejuures ei mõelda ainult maitsetele, vaid ka disainile. Esteetilisele meelele igal juhul korralik pai.

On neid, kes on keskendunud ainult džinnile (Junimperium, Lahhentagge. Viimane pakub ka Lahjentagge toonikuid, mis saavad nime eest boonuspunkti). On ka neid, kelle puhul džinn on üks mitmest tootest (Põhjakal no57, Moe Mohn Poppy, džinne teeb ka siidritega tuntust kogunud Peninuki). Lisaks võib nii mõnigi uhkeldada juba erinevate rahvusvaheliste tunnustega (Junimperiumi tegijad võivad oma kuldmedalitest küllap pikalt rääkida).

Kvaliteetsete jookide pikaaegsetele huvilistele pole tuttavad mitte ainult joogid, vaid ka baarmenid. Näiteks Dissidendi ja Andrei Kazakovi nimed käivad kokku ilma pikema mõtlemiseta. Seekord oli Andrei muuhulgas ametis ka töötubade läbiviimisega. Näiteks punšitöötoa.

Siinkohal kiired haridusminutid. Kust tuleb punši nimi, küsis Andrei ja pakkus kohe ka võimalikud vastused. Näiteks võib see olla laen sanskriti keelest, tähendusega “viis”. Number tähistab punši viit osist: alkohol, suhkur, midagi happelist, vesi ja tee. Või siis tähistab see hoopis teatud suuruses vaati, millega alkoholi transporditi. Töötuba ise tähendas lõpuks aga ootuspäraselt maitsvat tulemust, mille, ütleme, degusteerimisega kohapeal ka kiiresti peale sai hakatud. Rääkimata hüppelisest huvitõusust kodus ämbritäite viisi punši segama hakkamise vastu.

Tippkokk Alar Aksalu oli teinud GOSPA restorani spetsiaalse džinnimenüü, mida oli keeruline ignoreerida. Vähemasti olukorras, kus festivali korraldaja Tarmo Virki juba mitmendat korda mööda kõndis ja õndsa naeratuse saatel ohkas, et “see magustoit...” Ehk siis Lahhentagge džinniga koorekreem valge šokolaadiga, Lahjentagge kuuse tooniku jelly, Põhjaka džinni pohlasorbett. Ajaloolise tõe huvides: oli tõesti väga maitsev.

Arvata on, et festival tuleb veelgi hoogsamalt juba järgmisel aastal. Senise põhjal on jäänud mulje, et väiketootjad Eestis ja naabruses ei näe üksteises niivõrd konkurenti, kui võimalust jõud ühendada. Tundub mõistlik nii strateegia kui õhkkonna huvides. Subkultuuri mõõtu üritus ja tegijad, kes seal esindatud on, moodustavad mõnusa õhkkonna. Ja kui vähegi võimalust, on lihtsalt tore toetada väiketootjaid, kes on hingega asja juures. Suured saavad niisamagi.

Kannapööre 50aastaselt. Tšehhi džinnimeistri lugu.

Little Urban Distillery eestvedaja Robert Urbanek alustas oma toodangu müümisega möödunud sügisel. Ühtlasi tähistas see suurt elumuutust. “Olin seni ekspordiürituste korraldaja, mul ei olnud gastronoomia või alkoholitööstusega mingit pistmist. Olin saanud 50aastaseks ja leidsin end ühel hetkel olukorrast, kus tahtsin oma elus teha totaalse kannapöörde,” räägib Robert. Ta tahtis töötada iseenda ülemusena. “Tahtsin tegeleda mingit sorti käsitööga. Tean, et enamasti on alkoholitootmisega seotud inimesed valdkonnas tegelenud pikalt, aga hakkasin hoogsalt õppima. Uurisin seadusi ja botaanikat, käisin Londonis uurimas, kuidas džinni seal toodetakse,” kirjeldab ta.

Kuressaares esitles ta erinevaid džinne, millest kõige huvitavama taustalooga jäi silma Poor Man’s Gin. Tegemist on õigupoolest eksklusiivse partiiga, mille tellis kohvipood ja baar, kelle põhimõtete hulgas on õiglane kaubandus kõrgel kohal. Kohvik ostab kohviube Boliivia farmeritelt, keda teatakse isiklikult. Tarbija teab, kust kohv tuleb ja et sealsetele töötajatele makstakse õiglast tasu. Robertile tehti ettepanek valmistada džinn, kus muude üritide seas oleks esikohal kohviõied. Poor Man’s Gin oligi sündinud.

Sissejuhatus džinniilma

Džinni juuri võib jälitada 13. sajandisse, ent peamiselt saab džinnist rääkida alates 17. sajandist, kui džinni hakati müüma ravimina (ikkagi ürdid!). 18. sajandi Inglismaal saavutas see suure populaarsuse ja peagi ka võrreldava kurikuulsuse. Toona oli džinn väga odav ja kuivõrd kvaliteedikontroll oli sisuliselt olematu, saadi okaspuumaitse kohati džinni sisse mitte kadakamarjade, vaid tärpentini abiga. Hullustusega kaasnes hulgaliselt sotsiaalseid probleeme, mille vastu võitlusega on seotud muuhulgas William Hogarthi tuntud vaselõiked aastast 1751, “Gin Lane” ja “Beer Street” (“Džinni põiktänav” ja “Õlle tänav”), millest esimene kujutas džinniga seotud õudusi ja teine olulisemalt lahjema joogi, õlle, voorusi. Džinntoonikut anti aga juba 1825. aastal briti sõduritele malaaria ennetamiseks.

Praegusel ajal on džinnist vähemasti Euroopas saamas üha enam gurmaanide unelm ja käsitööalkoholi valmistajate väljakutse. Nii mõnigi tootja võib joogis maitset andvaid ürte üles lugema jäädagi. Peamine osis on reglemendi järgi mõistagi kadakamari. Stiile on aga laialdaselt. Kui välja tuua vaid mõned, siis esimesena meenub küllap London Dry ehk Londoni kuiv džinn. Baarmenidele on see heaks kokteilide baasiks ja sobib õigupoolest kõige paremini just klassikalisse džinntoonikusse. Old Tom, London Dry’st magusam stiil viitab juba nime poolest Tom Collinsi kokteilidele. Just selles seda küllap kõige mõnusam ka mekkida on. Ainuüksi nime poolest tasub ära mainida ka Navy Strength. Nimi viitab siinkohal kangusele (57%!), mida meremehed vähemasti stereotüüpide kohaselt hinnata peaks mõistma.

Sissejuhatus džinniilma

Džinni juuri võib jälitada 13. sajandisse, ent peamiselt saab džinnist rääkida alates 17. sajandist, kui džinni hakati müüma ravimina (ikkagi ürdid!). 18. sajandi Inglismaal saavutas see suure populaarsuse ja peagi ka võrreldava kurikuulsuse. Toona oli džinn väga odav ja kuivõrd kvaliteedikontroll oli sisuliselt olematu, saadi okaspuumaitse kohati džinni sisse mitte kadakamarjade, vaid tärpentini abiga. Hullustusega kaasnes hulgaliselt sotsiaalseid probleeme, mille vastu võitlusega on seotud muuhulgas William Hogarthi tuntud vaselõiked aastast 1751, “Gin Lane” ja “Beer Street” (“Džinni põiktänav” ja “Õlle tänav”), millest esimene kujutas džinniga seotud õudusi ja teine olulisemalt lahjema joogi, õlle, voorusi. Džinntoonikut anti aga juba 1825. aastal briti sõduritele malaaria ennetamiseks.

Praegusel ajal on džinnist vähemasti Euroopas saamas üha enam gurmaanide unelm ja käsitööalkoholi valmistajate väljakutse. Nii mõnigi tootja võib joogis maitset andvaid ürte üles lugema jäädagi. Peamine osis on reglemendi järgi mõistagi kadakamari. Stiile on aga laialdaselt. Kui välja tuua vaid mõned, siis esimesena meenub küllap London Dry ehk Londoni kuiv džinn. Baarmenidele on see heaks kokteilide baasiks ja sobib õigupoolest kõige paremini just klassikalisse džinntoonikusse. Old Tom, London Dry’st magusam stiil viitab juba nime poolest Tom Collinsi kokteilidele. Just selles seda küllap kõige mõnusam ka mekkida on. Ainuüksi nime poolest tasub ära mainida ka Navy Strength. Nimi viitab siinkohal kangusele (57%!), mida meremehed vähemasti stereotüüpide kohaselt hinnata peaks mõistma.