TOIDUARVAMUS | Lesides mälumise meistriklass: kuidas süüa suvel nii, et igavaks ei kisuks

Puhkuseks võib nimetada aega, mil saad lesida, lamada, vedeleda. Elu parimaks ­kordaminekuks peab maailma vaatama ka vertikaalsena ning selle järgi seadma ümber oma söömised ja joomised, nuusutamised ja maitsmised.

Puhkuseks võib nimetada aega, mil saad lesida, lamada, vedeleda. Elu parimaks ­kordaminekuks peab maailma vaatama ka vertikaalsena ning selle järgi seadma ümber oma söömised ja joomised, nuusutamised ja maitsmised.

Oleme enamiku aastast, konkreetselt viimased üheksa kuud, enamasti kõndinud, seisnud, tammunud ja astunud. Võtnud seisukohti, astunud ette, tõusnud jalgele. Vajame puhkust, vaheldust, rahu. Suvi ongi mõeldud selleks, et võimalikult vähe liikuda, lasta asjadel tulla enda juurde ja loota tuge vaid teistelt “lebajatelt”. Kuid selleks, et -ei juhtuks nii nagu havi kinni püüdnud mehel klassikalises vene muinasjutus, et kõikjale lõpuks vaid ahju seljas läks, tuleb läbi mõelda mõned reeglid.

 Suvine lesiminevõiks olla eesmärgipärane, see peaks sisaldama ideed, mis kannaks sügiseni. Näiteks annab indu ja värvi juurde see, kui võtad ette mõne kindla fookuse maitsete või üldse toidu seast. Ma ei mõtle selle all kohe nüüd nii, et peaks sööma vaid rohelist värvi kohalikku kraami või jooma ainult kasemahla. Idee on leida teema oma kolme kuu maitsmistele – söömistele, joomistele – nii, et lõpetuseks tekib miski uus teadmine ja arusaamine.