Sajanditaguste napside taasleidmine: kuidas maitsevad sada aastat vee alla lebanud vein ja õlu?

Mida sagedasemaks muutuvad aardejahid aastasadu merepõhjas lebanud laevavrakkidel ja mida lihtsamaks muutub teekond Arktika ja Antarktika radadel, seda tihedamini avastatakse ka neist enamikule kättesaamatutest paikadest huku või külma üle elanud veini, õlut või muud napsi. Sagedaseks muutunud leiud avavad ajarännakuna mõjuva akna vanasse maailma.

Ühtegi merereisi ei võetud ette ilma, et laevas oleks piisavalt toidumoona pika teekonna läbimiseks ning enamasti reisiti ikka kuninglikul kombel. Samuti varustati mitmeid maakera pooluste uurimisretki parima söögi ja joogiga. Kuna vesi ja külm rikuvad toidu lihtsalt ära, siis on pudelitesse suletud joogid need, mis säilivad pikki aastaid. Näiteks läks maailmakuulus Titanic põhja enam kui 12 000 veinipudelist koosneva kollektsiooniga. Lisades siia veel terve rea muid pardal tarvitatud napse, on Titanicu hukkumiskoht üks rikkalikum napsisahver meie planeedil.

Uurimisretkedelt leitud ja pinnale toodud pudelitel on kaks äärmiselt olulist väärtust. Esimene neist on arheoloogiline ja ajalooline ehk pudeli väärtus seisneb selles, et see on olnud Titanicu või mõne muu kaugemastki ajast pärineva laeva pardal. Teine väärtus on sisuline – kas joogil on säilinud ka maitseväärtus. Oksjonilt on tore osta mälestusesemena mõne Hispaania galeeri pardal loksunud veini, kuid aina enam soovivad inimesed teada, mis on pudelis peidus.

Täiesti omaette ettevõtlusharuks on muutunud nende merest või muust saladuslikust kohast leitud jookide reprodutseerimine. Nii on taastoodetud näiteks Mesopotaamia amforakildudelt leitud DNA ja geenimarkerite järgi toonaseid veine ja õllesid. Samuti on taasloodud mitme kuulsa maadeavastaja lemmikviski. Põnev on ju mekkida huvitava looga jooki, mis maitseb täpselt samamoodi nagu 100, 300 või 3000 aastat tagasi.

Soome rannikult leitud 170 aastat vana šampanja

Iga pisutki veinimaailma tundev inimene, rääkimata tõelisest nautijast, teab, mis on vanaldatud (aged) veini väärtus. Väga vähestel on võimalus maitsta ja arvustada ligi 170 aasta vanust veini, mis leiti uurimisretke ajal merepõhja hauast. Enamasti ei säili vein ka kõige paremini suletud pudelis nii kaua joodavana, samas pakub meri veini säilitamiseks peaaegu perfektseid tingimusi – ühtlane temperatuur, pimedus ning kindel ja püsiv rõhk.

2010. aastal avastas grupp sukeldujaid Ahvenamaa saarestikus 50 meetri sügavusel laevavrakki uurides 168 pudelit vahuveini, mis oli säilinud peaaegu ideaalsena. Vahuveini laboratoorsel uurimisel avanes pilt 19. sajandi veinitootmisse, kuid saadi ka teada, et veinid oli tootnud kolm Champagne' piirkonna veinimaja – tänaseini tegutsevad Veuve Clicquot Ponsardin ja Piper-Heidsieck ning tootmise lõpetanud Juglar.

Veini uurimisel avastati, et vahuvein on väga hästi säilinud, kuid selles oli palju ka sellist, mis muudab joogi tänasega võrreldes eriliseks. Esiteks oli merest leitud vahuveini suhkrusisaldus palju kõrgem täna toodetavatest: merest leitud veinis oli umbes 150 grammi suhkrut liitri kohta, täna jääb see kogus aga 5–10 grammi vahele. See tähendab, et toonane vein oli palju magusam kui see, millega oleme tänapäeval harjunud. Samas on see sobivas korrelatsioonis toonaste eelistustega – joodi palju magusamaid jooke ning veini pandi tihti lusikaga suhkrut juurde. Veel annab leidmise fakt kinnitust sellele, et veinid oli enne laevahukku teel Venemaale.

Lisaks leiti veinist palju suurem kogus vaske, rauda ja soola. Raud sattus veini, kuna tootmisel kasutati palju raudanumaid. Vaske sisaldas vein seetõttu, et seda sisaldas toona laialt kasutatud ja Bordeaux' seguna tuntud pestitsiid. Sool kuulus aga želatiini hulka, millega selitati ehk puhastati veini võõrosakestest. Veini proovinud sommeljeed jahmusid, kui hästi oli vein säilinud. Nad leidsid selles nii puuviljaseid kui ka lillelisi noote, tugevat nahkset mekki, vürtse ja suitsugi. Ahvenamaa omavalitsus pani leitud pudelid oksjonile ja kallim neist müüdi 30 000 euro eest.

Veinitootjad uputavad oma veinid merre

Konkreetne leid ei olnud esimene ega jää ka viimaseks, kuid peale 170-aastase veini leidmise algatas see sukeldusretk ka uue trendi veinimaailmas – veini merepõhja uputamine.

Kui šampanjatootja Veuve Clicquot' peasommeljee ja veinimeister Dominique Demarville toibus teadmisest, et oli just mekkinud 19. sajandi keskpaigast pärit vahuveini, tekkis idee korrata veini merre uputamist, kuid ta soovis seda teha kontrollitult ja turvaliselt. Nii sündis 2014. aastal projekt „Kelder merepõhjas” ning Veuve Clicquot uputas Läänemerre 350 pudelit oma parimat veini. Järgmise 40 aasta jooksul kontrollitakse, kuidas meri, pimedus, temperatuur ja rõhk veinidele mõjub.

Veuve Clicquot ei ole ainus, kes kasutab merd oma veinide vanaldamiseks. 2013. aastal uputas Mira Winery Californias 240 pudelit Charlestoni lahte. Nende katsetamisel selgus, et vaid kolme kuuga oli 2009. aasta „Cabernet sauvignon'i” sorti marjadest toodetud vein muudetud 2007. aasta veiniks.

Eesti juurtega konjakimeister Olev Kelt toodab viinamarjanapsi nii, et villib selle vaatidesse ning saadab kolmeks kuuks merele – konjakivaadid lahkuvad Prantsusmaalt, teevad tiiru ümber Uus-Meremaa ning naasevad koju. Pidev loksumine, muutuv temperatuur ja rõhk ning mereõhk vanaldavad joogi vaid 12 nädalaga 12 aasta vanuseks.

Kõik aeglaste ehk laagerdumist vajavate napside tootjad otsivad palavikuliselt viise, kuidas jooki kiiremini aina suureneva ostjaskonnani viia. Meri peidab endas selleks võimalust.

Maadeavastajast Antarktikasse maha jäänud viski

Merepõhjast on peale veini leitud ka kangemaid napse. 2014. aastal avastati Poola rannikut uurides laevavrakk, millel olnud pudelites oli peidus viin või jenever ehk Madalmaades tuntud maitsestatud džinn. Arvatakse, et jook on enam kui 200 aastat vana. Kuna pudelid ei olnud piisavalt hästi suletud, oli naps pudelites joodav ja tegi ka purju, kuid mitte meeldiva maitsega. Meri oli andnud liiga tugeva panuse joogi maitsesse.

Küll aga on ideaalselt säilinud – nii vormi kui ka sisu mõttes – enam kui 100 aasta vanuseid viskisid leitud maakera polaaraladelt ehk Arktikast ja Antarktikast. 2010. aastal toodi Uus-Meremaa muuseumisse Antarktikast avastatud kast viskit, mis leiti 1908. aastal Briti maadeavastaja Sir Ernest Shackletoni ehitatud hüti põrandalaudade alt. Shackleton oli teel lõunapoolkera keskpunkti, kui tema varud ootamatult lõppesid ja mees pidi 100 kilomeetrit enne sihtmärki 1909. aastal tagasi pöörduma.

Mackinlay viski silti kandvad pudelid toodi ära, et uurida nende koostist. Šoti viskitootja Whyte & Mackay, kes omab tänapäeval Mackinlay viskibrändi, alustas aga kampaaniat, et testida 100 aasta vanust viskit ning tulla tootmisest kadunud viskiga uuesti turule. Pärast pikki aastaid testimist ja seguviski mekkimist on nüüd võimalik Briti maadeavastaja Sir Ernest Shackletoni auks tema nime kandvat jooki poest osta ja end sajanditagusesse Antarktikasse mõelda.

Kui aga rääkida originaaljoogist, siis seda ei olegi maitstud, sest see on ajaloolise väärtusega ning maitseväärtust on testitud vaid laboratoorselt.

Ookeani põhjast leitud õlle saladus

18. sajandi lõpus vajus Tasmaania rannikul põhja Austraalia kaubalaev, mis pidi transportima veini, õlut ja muid napse Indiasse. 1990. aastal leitud laevavrakist toodi kaasa ka mõni pudel õlut. Olgugi et õlle endaga ei olnud suurt midagi peale hakata, suudeti laboris selle ale-tüüpi õlle pärm kinni püüda.

Eelmisel aastal tuli Austraalia pruulikoda James Squire turule õllega, mis kasutas seda enam kui 220 aastat vana õllepärmi. Pruulikoja pruulmeister oli hämmingus, kui teistsugune oli toonane pärm võrreldes tänapäevastega: pärm toimis ülikiiresti, süües ära kogu virdes leiduva suhkru, mille tulemuseks oli väga kuiv õlu. Kuna toona ei olnud peale alkoholi ja humala säilitusaineid, millega õlut säilitada, oli vaja, et jook valmiks kiiresti.

2016. aastal avastas sukelduja Kanada rannikult Halifaxist laevavraki, millelt tõi kaasa Alexander Keith’i kaubamärki kandva õllepudeli. Kui pudelis olev õlu sai keemiliselt testitud, kinnitamaks, et tegu ei ole mürgise vedelikuga, maitsti jooki pärast 120 aastat merepõhjas lebamist. Degusteerijad kommenteerisid, et jook maitses samamoodi nagu lõhnas – kergelt kirsiselt, puiselt aga ka mädamunaselt.

Kas Titanicult leitud vein oleks veel joodav?

Küsimus on intrigeeriv, kuid jääb konkreetse vastuseta. Olgugi et Titanicu vrakk leiti kogu oma ilus ja valus juba 1985. aastal, on rahvusvaheline üldsus leppinud kokku, et merepõhja hauast ei tooda midagi üles. See tähendab, et merepõhja jääb ka selle laeva enam kui 12 000 pudelist koosnev veinivalik. Juhindudes aga eelnevast jutust – kui 170-aastane vahuvein on joodav, miks ei peaks seda olema 107-aastane vein.

Veel on võimalik tõmmata paralleeli ühe teise hukuga. 1909. aastal läks põhja reisilaev RMS Republic, millel pardal oli samuti väga suur veinivaru – Moët & Chandon' ja Dom Ruinart’i šampanjasid ning Bordeaux’ ja Moseli veine. Kuna sellel laeval oli vähe hukkunuid, toodi 1987. aastal vrakist välja erinevaid veine. Nii avastati, et 1898. aastal pudeldatud Moët & Chandon' šampanja maitses imeliselt ja kihisevalt.

Allikad: www.livescience.com, www.nationalgeographic.com, pilcrow.squarespace.com, www.dailymail.com