Köök 2.0 | Kuidas on köök muutunud viimase saja aastaga ning kuidas muutub järgmise kümnendiga?
Enam kui kindel saab olla aga selles, et tuleviku köögid – köök 2.0 või ka köök 3.0 – ei ole iseteeninduslikud ja masinlikud, kust tuleb nutitelefonile või -kellale vaid sõnumeid, et “kohv on valmis”, “kook on valmis”, “lõuna on valmis”. Toiduvalmistamine jääb ikka inimesele, küsimus on vaid mugavuses, läbimõelduses ja köögi interaktiivsuses.
Teisalt aga võib juhtuda, et köök kui selline hakkab taas kodu fookusest kaduma ning seda ühel lihtsal põhjusel: nooremad generatsioonid ei tee kodus süüa, vaid toituvad professionaalide loodust, mida süüakse väljas või tellitakse kulleriga kohale. Kui varem oli köök pisikene ruum, kus toimetas ema, kokk või teenija ning hiljem serveeriti toit söögitoas, siis peale veerandsajandi pikkust ekskurssi avatud kööki, liigume taas aega, milles köök on ruum, kus toit vaid delivery-pakist taldrikule tõstetakse
Nii düstoopilist maailma ehk ikka ei teki ning kodune toiduvalmistamine jääb siiski ellu. Mis on siis need uued suunad, kuhu kõnealune ruum liigub? Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et ka köögi 2.0 puhul on märksõnad võrguühendus, pidev sotsiaalmeedia kohalolu ning lihtsalt parem köögitehnika ja -vidinad, potid-pannid jne.
Köök on ühendatud asjade internetti
Lootusetu on eeldada, et järgmise kümne aasta jooksul levivad meie köökidesse 3D toiduprinterid ja “Tagasi tulevikku” teisest osast või “Viienda elemendi” filmist pärit masinad, mis tabletist aurava grillkana või aromaatse pitsa välja võluvad. Küll aga on reaalsus see, et iga meie köögis olev vidin muutub sada korda targemaks ja seda tänu kuulumisele nii-öelda asjade internetti. Tänases maailmas on saanud üsna hästi selgeks, et informatsioonirikkus ja selle õige ärakasutamine on mugavuse alus. Miks mitte integreerida seda ka kööki.
Homne köök teeb toidu ja toidunõude üle ise inventuuri. Lihtsaim näide on siin seotud külmkapiga, mis peab arvestust toidu koguste, variatiivsuse ja värskuse üle ning tellib ilma omaniku sekkumiseta regulaarselt uut kaupa Selverist, Amazonist või Umami.ee-st. Samuti seltsib see külmkapp nõudepesumasina ja “tarkade” köögikappidega nõude olukorra osas ning annab siis juhiseid inimesele õhtusöögi jaoks vajaliku kraami pesemiseks ja kuivatamiseks. Lisame siia juurde pliidi, mis suhtleb retsepti informatsiooni sisestamise järel kõigi varem mainitud köögividinatega ning teeb kokale ettepanekuid, millal mingi liigutus teha: millal võtta kapist välja puhkama veiseliha ja munad ning millal panna tööle ahi, et õhtusöök valmiks õigel ajal.
Veel üks uuendus on ehk kosmeetiline, kuid vajalik: kuna köök hakkab muutuma väiksemaks, siis on taas vaja olla äärmiselt leidlik ruumikasutuse osas. See tähendab, et uued induktsioonpliidid ehitatakse tööpinna sisse nii, et ilma juhtimiseta on tegemist lihtsa hakkimiseks ja toiduainete hoidmiseks mõeldud pinnaga. Kui asetada pliidile aga pott või pann, saab neid ükskõik kuhu liigutades muuta just nende all oleva pinna kuuma andvaks plaadiks. Samuti on juba tänaseks arenenud parimad köögiahjud selliseks, et vaid ühes kapis saab hautada, grillida, küpsetada, sulatada, kiirkülmutada ning kasutada ahju sous-vide ja mikrolainete tehnoloogial põhineva masinana.
Puhtalt köögi enda funktsionaalsusest õigeks toidutegemiseks enam ei piisa, ka selles ruumis on vaja end ikkagi maailmaga ühendada. Nii on köökidesse integreeritud videote ja sotsiaalmeediakanalite võimekus ning näiteks kogused ja retseptid saab projitseerida seinale, tööpinnale või kuhu vaja. Ühelt poolt on see lihtsalt paratamatus ja köögitootjate müügitrikk, teisalt aitab retsepti nägemine köögitööd lihtsustada – videoühendusega saab kohe emalt või tuttavalt kokalt abi paluda ning toit tuleb maitsev, sest tead, kui palju sellesse soola või puljongit panna ning millal liha lisada.
Veel üks huvitav välja käidud mõte on uutmoodi kommunaalsete köökide areng. Ehk siis võttes arvesse tänaseid noori – kes ei osta enam autosid, töötavad ühes kohas maksimaalselt paar aastat, hindavad vabadust ja põlgavad mammonat – võib köögi koduseinte vahelt üldse välja jätta ning lisada selleks otstarbeks täielikult sisustatud ruumi korruse või püstaku peale. Kulud oleks niimoodi väiksemad, köögid oleksid paremini sisustatud, koristamine oleks ühiselt korraldatud ning sotsiaalsus oleks garanteeritud.
Avatud köök on surnud, elagu avatud köök
Samamoodi nagu avatud kontori puhul, tuleb tunnistada, et ka avatud köök on surnud kontseptsioon. Või kas on? Sajandeid täitis köök vaid üht eesmärki – toiduvalmistamine. Nii mõnelgi pool maailmas ei olnud pererahval tihti kööki üldse asja ja nii oli see peidetud eluruumide kaugesse otsa ja mõeldud ainult teenindavale personalile.
Avatud köök on midagi, mis lõi laineid kümme ja enam aastat tagasi. See oli suur argument uue kodu ostmisel ja juhul kui elamu kirjeldus ei sisaldanud väljendit “avatud elutuba koos köögiga”, võis tehing lihtsalt katki jääda. Praegugi on avatud köök paljude jaoks väga oluline.
Avatud köögid on paremad külaliste võõrustamiseks, sest kostitaja ei pea roogade valmistamiseks eraldi ruumi pagema ja saab terve protsessi vältel seltskonnas olla.
Sellise köögilahenduse negatiivseks pooleks on aga toidu valmistamisel tekkivad helid ja lõhnad. Kuigi tänapäeval on suur valik tehnikat, mis suudab ka vaikselt oma töö ära teha, siis sellised lahendused on keskmisele perele siiski natukene kallid. Nii tuleb kasutada lahendusi, mis suudavad küll toidu lõhnad endasse tõmmata, kuid teevad seejuures siiski häirivalt suurt lärmi. See aga võib segada pereliikmeid, kes üritavad diivanil lõõgastuda, või külalisi, kes tahaksid omavahel suhelda.
Eraldi asetsev köök võib aga väga mõnus olla, sealne aura on soe ja õdus ning kõik köögis toimuv jääb alati nende seinte vahele. Sellises köögis ei pea hoidma piinlikku korda, vaid kõiki asju võib hoida nii, nagu meeldib pererahvale. Sellised köögid on praegu suurt läbimurret tegemas.
Eraldiseisvas köögis tuntakse end privaatsemalt ja nii on parem toiduvalmistamisele keskenduda. Veel peetakse positiivseks küljeks seda, et kui midagi jääb natukene laokile, on see nähtav vähematele silmapaaridele kui avatud köögis.
Kui köök on eraldi, jäävad sinna ka kõik toidu valmistamisel tekkivad lõhnad ja helid, mis võiksid muidu teisi ruumis viibijaid häirida.
Köögi suurim areng ruumina toimus 20. sajandil
Tänapäevased elementaarsed köögi mugavused lähtuvad suures osas sadakond aastat tagasi välja töötatud ideedest. Suuremate muutuste keerisesse sattus köök kui ruum eelmise sajandi esimestel kümnenditel. Varasemast enam pöörati tähelepanu ümbritseva sanitaarsele olukorrale, tekkisid tervishoidu – baktereid, mikroobe – puudutavad teooriad, mis käsitlesid roiskuva õhu temaatikat, ja lahendust nähti ventilatsioonis.
Tõuke köögi muutumisele andis kindlasti industrialiseerimisprotsess ja tegevuste tõhusamaks muutmine tööstuses. Paljude uuenduste rakendamist peeti võimalikuks ka köögi juures. Kodusesse kasutusse jõudis gaasivalgus, ventilatsioon, linnades ka elektrivalgus, mis tagas turvalisema ja puhtama ümbruse, ning siit jäi vaid väike samm elektrikodumasinate laiema kasutuselevõtuni.
Köögi tähenduse ümbermõtestamine sai alguse Ameerika Ühendriikidest. Tööstuses rakendatud efektiivse liinitöö idee võeti üle kodumajandusse, kus püüti samuti vältida liigseid samme ja liigutusi. Üks moodsa köögi pioneere oli ameeriklanna Christine Frederick, kes nägi oma ülesandena köögi sisseseade tõhusamaks muutmist.
Tööstusest pärit täpsusega pani ta koduköögis paika ratsionaalse liikumise, avaldas oma ideid korduvalt raamatutena ja innustatuna tõusvast huvist kodumajanduse teema vastu avas 1919. aastal oma kodus Long Island’il eksperimentaalköögi. 1930. aastal ilmus Fredericki joonis tõlgituna ka Eestis. Köögi otstarbekamaks muutmise lahendusi pakuti ja vahendati nii kirjanduses kui ka perioodikas aktiivselt.
Fredericki kirjutised ja ideed olid eriti mõjukad Saksamaal, kust on pärit teine oluline muutus moodsa köögi arenguloos. Seekord toimus murrang sõjast laastatud maal, kus otstarbekuse ja efektiivsuse saavutamiseks tehtud eeltöö oli määrava tähtsusega. Täiuslikema tulemuseni jõuti 6,4 m2 suuruse, viimse detailini läbimõeldud Frankfurti köögi juures, mida rakendati sotsiaalseid probleeme lahendada püüdvas elamuehituses. Köögi väljatöötanud Grete Schütte-Lihotzky jaoks ei olnud keskne idee ruumikus, vaid mugavus.
Niinimetatud tihendatud funktsioonide toimimiseks ohverdati traditsiooniline mööbel ning see asendati sisseehitatud ja uute mõõtmete järgi konstrueeritud mööbliga. Kadus köögi senine väljanägemine – ruum muutus tõhusaks laboratooriumiks, mis arvestas parima võimaliku tööjärjestuse ja hügieeni kontseptsiooniga.
Eestisse jõudsid kõige värskemad ideed eelkõige Ameerika ja Saksa näidete toel üsna kiiresti, inspireerituna Christine Fredericki ja Grete Schütte-Lihotzky lahendustest. Teemat kajastasid ajakirjandusväljaanded – Kaunis Kodu, Maret, Taluperenaine ja mitmed teised – ning tollal üsna kiiresti kasvav kodumajandust puudutav kirjandus.
