FOTOD | Käsitööõllede revolutsiooni kaja ehk õllepudelisilt kui tõeline kultuuriline nähtus
Kui loogiliselt võttes on silt õllepudelil üksnes etikett, millel on tarvis esitada peaasjalikult seadusega kohustatud informatsioon, mis jook ja mis kanguses see on, siis käsitööõlle kultuuris on sellest saanud omaette kunstivorm. Pole olemas eeskirja või seadusetähte, reeglistikku, mis määraks ära, kuidas ja mida peaks pruulikojas loodud õllele näiteks nimeks panema või milline on silt, mis seda õlut reklaamima hakkab.
Näiteks Hampelmann Brewery võttis seda vabadust väga tõsiselt ning andis uute õllede turule tuleku ajal välja joogid nimedega Mooramaa Mees Peksab Setukat, Armastuskiri Ladina-Eestist või Jooksja Riist Ei Pea Vett. Miks mitte panna nimed, mis jäävad meelde, tekitavad huvi ning jõuavad kohe väljaannete mälumänguküsimuste hulkagi.
Õllepudeli siltidega on sama lugu: miks teha täiesti uudse lähenemise juures silte ikka vana moodi ja igavalt? Näiteks tellis Hampelmanni pruulikoda graafiliselt abistav kunstnik Karel Grepp siltide tarbeks Toomas Kuusingult originaalgraafikat ning kujundas sildid nii, et need olid meistriteosed juba enne seda, kui keel sai mekkida, mis pudelis peidus on.
Nüüd olemegi olukorras, kus paralleelselt käiks nagu kaks rallit: kes saab pruulida ägedama õlle ja millisel pruulikojal on ülbemad sildid. Tihti juhtub, et sildiloome on läinud pruulioskustest ette ning ääretult kunstilise sildi taga on peidus täiesti keskpärane õlu. On ka vastupidiseid näiteid, kus puuduv turunduslik väljanägemine on nii mõnegi põneva õlle tähelepanuta jätnud. Fakt on ju see, et kõigepealt sööme-joome silmadega ja alles siis maitseme päriselt neid jooke.
Kas enne on nimi ja silt ning siis õlu? Või …
“Pühaste siltide loomine algab hetkel, kui pruulikoja töögrupp tuleb välja rea konkreetsele õllele sobilike nimekandidaatidega. Meil ei ole üht kindlat laulutaati, kelle ülesanne oleks uuele õllele sobilik nimi anda. Koostööpruulide nimeloomise protsessis osalevad, vähemalt meil, ka külalised,” selgitab Pühaste pruulikoja üks asutajaid Lauri Eidermann.
Eidermann jätkab, et õllesilt peab täiendama õlle nime ning võimalusel iseloomustama stiili.
“Loomulikult on see kahesuunaline, nimi ja stiil peavad sildiga terviku looma. Just terviklikkus ongi see ülioluline läbiv punane joon. Lõviosa Pühaste õllesiltide loomise taga on konkreetne kolmainsus – siltidel olevad maalid loob meile originaalidena kunstnik Marge Nelk Supilinnast, küljenduse ja konkreetse sildi värvilahenduse pakub meile seejärel disainiagentuur AKU ning detailidele pöörab kogu sildi loomise kestel tähelepanu Pühaste pruulikoja loovgrupp. Tulles taas koostööpruulide juurde, siis nagu ka nimevalikul, on sildi kujundamisel oma osa rääkida külalispruulikojal,” räägib Eidermann.
Pühaste õllesildid on digimaalid, kus erinevaid detaile kombineerides saavutatakse eelnimetatud terviklikkus.
Pruulikoja lugu väljendub siltidel
“Pühaste õlleetikettide lugu on põiming mütoloogiast, legendidest, kerge kiiksuga karekteritest, kohati psühhedeeliast ja seda erinevate siltide kaudu. Me ei räägi kunagi kliendile kogu lugu, jätame piisavalt tõlgendamisruumi, et õllesõbral oleks külma ja karastava õllesõõmu kõrval vahva seda lugu välja mõelda. Paljud etiketid on omavahel seotud mõne kindla tegelasega – näiteks humalase Talismani pilsneri sildilt vastu vaatav ronk on Schwartzi humalase laagriõlle etiketil hoopis piduroog tõredale mõisahärrale. Mosaiigi õlle etiketilt tuttav maaliline naisenägu on topelt-IPA Kaleidoskoobi etiketil viidud kaleidoskoopilisse peegelpilti, sest viimane on esimese õlle tummisem pruul,” selgitab õlletootja siltide loomise loogikat.
Õllesiltidele pööratakse tõepoolest viimasel ajal üha rohkem tähelepanu. Seda on näha juba kasutatavates materjalides. Lamineeritud kihid, foil'id, pealetrükid, kaela- ja tagaetiketid. Veinimaailmaga kursis olijad teavad aga Moldova veinide näitel, et ei tasu unustada üht – toode on siiski õlu, mitte ülestiliseeritud pakend.
“Mulle meeldivad oma kindla käekirjaga ja fantaasiarikkad sildid. Kindlat lemmikut on küll raske välja tuua, aga pruulikodadest on Jester King Texasest, Anchorage Alaskalt, Stillwater Artisanal Ales pannud oma õlledele sildid, mis minu veregrupiga kõige enam ühtivad,” lisab Eidermann.
Õllepudelile kleebitud sildi visuaalne pool peab olema lööv, turundama ja müüma toodet, kuid andma ühtaegu edasi pruulikoja mõtet ning lugu. Näiteks pruulikoda Westvleteren on läinud ülima minimalismi teed ja ei kasuta oma õlledel üldse silte – idee on see, et joojale ei antaks enne joomist mitte millegagi eelhäälestust. Kui tuua veel näiteid, siis Maine Beer Company, De Molen ja naabrid Riiast ehk Labietise pruulikojast on võtnud suuna pigem minimalistliku veinietiketi suunas. Samal ajal toovad meie oma Põhjala, Taani pruulikoda To Øl ja Mikkeller enda siltidel esile naivismi, kakofooniat, unustust ja nii edasi.
“Tahaks loota, et võrdse õllekvaliteedi korral on etiketi kujundusel roll ka müügiedus,” ütleb Eidermann.
