Veiniekspert lisab, et kui võtta vana, paarikümne aasta vanune vein ette, avada see ja valada klaasi, siis nuusutad ja klaasis on üks vein, lased minuti mööda, nuusutad uuesti ning klaasis on täiesti teine vein, lased veel minutikese mööda ja klaasis on hoopis kolmas vein.

„Pinot Noir muundub, areneb sinu enda silma ja nina all aina edasi. See muudab selle kõik nii imeliseks ja mõnusaks, et kunagi ei saa mekkida sama veini, alati on võimalik midagi uut kohata,” mainib Kasela.

Kuidas on Eesti veinikultuur arenenud?

„Kui olin veel Valioris tööl, ammu-ammu, siis 1993. või 1995. aastal, hakkasid inimesed juba küsima, et ega midagi kuivemat ja vähem magusamat pakkuda pole. Nooremad inimesed olid rohkem maailmas ringi käinud ja näinud ning neile ei istunud see magus maitse enam. Liebfraumilch ja mida me seal suures mahus madalama hinnaga pakkusime. Toona juba hakkas see areng vaikselt kuivemale suunale peale,” räägib Kasela.

Väga palju tegi muidugi veinide populariseerimisel ära Kalev Kesküla, kes oma kirjutiste ja testidega haris inimesi meeletult palju. Regulaarsed kirjutised, milles Kalev võttis järjest läbi riigid, piirkonnad, stiilid ja veinid, aitasid inimestel paremini mõista, millega täpsemalt tegu on.

„Mul endal oli toona Äripäevas ka väikene veerg, kus ma samuti veinidest kirjutasin. Võtsin seal tavaliselt 3–4 veini ette ja siis iseloomustasin neid, selgitasin kuidas neid juua ja mille kõrvale juua. Stockmannist öeldi mulle toona tihti, et inimesed tulid, Äripäev näpus, poodi uurima, kas seda või toda veini, millest ma kirjutasin, on müügil,” räägib Kasela.

Kasela lisab, et nemad on sommeljeedega püüdnud populariseerida tarka ja maitsekat joomist, veini mekkimist ja selle toiduga kokku sobitamist.

„Kahjuks meie praegune alkoholipoliitika tambib meid kui alkoholimüüjaid. Mul on kahju, et ma ei lõiganud välja eelmisel aastal ühte ajalehelugu, kus üks Eesti tegevpoliitik nimetas veini mürgiks. Sellisel juhul peaks ju olema kogu Kesk- ja Lõuna-Euroopas kõik surnud,” muheleb veiniekspert.

Mis on kindlasti aidanud veini Eetis veelgi populariseerida, on see, et pokaaliga ostetavat veini on tulnud palju juurde. Lisaks see, et restoranid müüvad veini nii-öelda väikeses ehk 37,5cl pudelis.

„Suvel ja kevadel näitab pokaalimüük ikka väga ilusaid numbreid. Sügisel läheb asi ikka ja jälle pudeli peale. Minule on äärmiselt oluline ka see, kuidas on vein hinnastatud. Vein peaks olema selliselt kättesaadav, et inimene ei läheks hinna pärast üle õllele või viinale, kokteilidele. R14-s korrutame pudeli hinna kahega: kui restorani veinipoes on pudeli hind 10 eurot, siis me müüme lauda selle 20-ga ja nii edasi,” lisab Kasela.

Miks inimesed ei joo enam punast veini?

Huvitav on see – ja juba mõni aasta –, et punane vein ei ole restoranis ja baaris liiga ostetud. Šampanja müümisega pole mingit probleemi, suviti liigub ka rosé väga kiiresti ja samuti juuakse kergemaid valgeid. Ka see Pinot Noiri „õhem” ehk kergem ots leiab iga kell ostja.

„Kui me jõuame sinna raskemate valgete veinide juurde, aga eriti punaste veinide juurde – veinid, mis on pärit näiteks Rhône’ist või Bordeaux’st, siis seda on hakanud väga vähe kuluma. Miks punast veini ei jooda? Põhjus on vist elutempo kiirus – tahad kiiresti head veini, mille puhul ei pea liigselt veinist mõtlema. Samas on ka erisusi: „Primitivo” marjast veinid jällegi lähevad inimestele peale, iga kell. „Nebbiolo” aga jällegi mitte. Miks, ei oska öelda. Selge on aga ka see, et nii Barolod kui Amaroned on ikka väga väikese veinijoojate grupi lemmikud. Chianti on samuti raske vein ja kui ei ole harjunud, siis väsitab joomisel ära,” räägib Kasela.

Ajalises mõttes on praegu viimane hetk juua ohjeldamatult punast veini ja süüa head veiseliha. Sest kui kliima veel soojeneb, siis kaovad Kesk- ja Lõuna-Euroopas ära head grand cru viinamarjaaiad ning kui Hiina hakkab sööma kvaliteetset veiseliha, siis ei jõua meie seda enam osta.

Kliimamuutus on aga selgelt raskem ja akuutsem probleem. Hetkel on olukord selline, et Prantsusmaal on keskmine temperatuur kasvanud poolteist kraadi, mis mõjutab suurelt grand cru veinipõlde, sest need ei saa enam põhjavett. Kui aga neid põlde hakatakse kastma, kaob kohe vahe grand cru ja premier cru vahel. „See on suur kvaliteedilangus,” mainib Kasela.

R14.

Mida arvata aga Eesti veinist?

Kasela ütleb, et tõstab Eesti veini osas käed kohe püsti. Ekspert lisab, et ka tema enda väike veinitegu on keldris siiani käimas – Lätist millalgi nõukogude ajal toodud „Zilga” viinamarjast tehtud vein.

„Vaatame, mis sellest tuleb. Aga kiidan näiteks Murimäe Veinimõisa tooteid. Eriti nende vein, mis on tehtud mustikast, pohlast ja angervaksaleotisest. Andsin seda maitsta oma tuttavale Limox’st ja mees oli sellest lummatud. Et siis inimesed, ka veiniinimesed, otsivad alati uusi maitseid ning naudivad head veini ka muust kui viinamarjast. Samas olen olnud ka olukorras, kui leiti ühest Eesti keldrist koristamise käigus 70-ndate lõpus käima ja pudelisse pandud õunaveinid. Need 40-aastased veinid olid käinud ülikuivaks ja olid väga selge ja mõnusa mekiga. Kindlasti saab Eestis ka marjadest head veini teha. Selles pole kahtlust,” mainib Kasela.

Veinide puhul on imeline see, et alati on midagi õppida, alati on midagi uut kuskilt tulemas. Lisaks muutub ja vaheldub aastatega see, mis on turul pakutav.

„Aga jubedalt meeldib mulle toitu veiniga kokku panna. Teha koostööd Eesti ja muude tippkokkadega, et leida neid ühisosi ja uusi maitseid. Pidev otsimine ja uudishimu hoiavad noorena. Lisaks sellele hoiab vein ise alati meele hea ja tuju üleval,” ütleb Kasela lõpetuseks.

R14

Veinirestorani R14 võib pidada justkui laienduseks ja edasiarenduseks Rein Kasela Veinitoale, mis originaalis asus praegusest asukohast mitte rohkem kui paarisaja meetri kaugusel. Veinituba soovis juba mitmeid aastaid tagasi leida võimalust, kuidas veiniäri laiendada ja seda äri mitmekülgsemaks teha. Kuna veinikultuur on tihedalt seotud toidukultuuriga, siis tundus loogiline panna „leivad” ühte kappi restoraniga.

„Küll aga oli endiselt puudus ruumist ja õhkkonnast, mis lubaks veini ja toitu nautida ehedas ja hubases veinirestorani keskkonnas. Sellest lähtuvalt küpses üha enam mõte luua veinirestoran R14, mis looks ühise ruumi Rein Kasela Veinitoale ja suurepärasele kohale toidu nautimiseks,” räägib Kasela

Restorani veinimenüü valikus on rõhk just Rein Kasela Veinitoa laial veinivalikul, mille hulgast on leitud just need, mis sobituks ka R14 veinirestorani menüüvalikuga. Samuti pakutakse ligi 30 erinevat pokaaliveini laias hinnaskaalas, mis lubab nautida nii soodsaid, ent väga kvaliteetseid veine kui ka eksklusiivsemaid veine.

„Peale selle on võimalik eraldi tellida meelepärane vein lauda meie nii-öelda Veinipiibli valikust, mis ühendab endas üle 300 veini. Meelepärase veini leidmiseks on restoranis abiks sommeljeed,” lisab Kasela.

Lihtsus loeb, kuid vaja on ka haruldust

„Haruldasi veine on meie valikus mitmeid. Kuna oleme veinide maaletoojaks, siis enamik valikust on ekslusiivsed veinid, mida ei leidu jaekaubanduses. Esile võib tuua Castello di Querceto veinimaja, kus kasutatakse põnevat marjade valikut veelgi põnevama taustalooga. Nimelt on veini Cignale (tõlkes metssiga) saamisloos just metssead võtmetegelaseks. Veini jaoks kasvavad marjad sattusid just küpsel korjamishetkel metssigade huviorbiiti, mis tekitas veinimajas ühel ajal nii elevust kui nördimust. Tänu metssigade uudistamisele teadis veinimaja marjade perfektset küpsusastet ning saadab siiani öösiti jahimehi valvesse, et veini jaoks saadavaid marjasid metsloomade eest kaitsta,” räägib Kasela.

Peale veinide on R14 silmatorkavateks ja erilisteks leidudeks näiteks Itaalia džinnid – Gin del Professore ja spetsiaalselt restoranile loodud ja tellitud konjak Cuvée 50, mida on kokku valmistatud vaid 24 liitrit.

„Lemmikud olenevad hetkelisest veini- ja toidueelistusest ning nende omavahelisest sobivusest. Näiteks kalaroogadest kõige menukam roog kaheksajalg sobib just tugevamate valgete veinidega nii Provence’ist, Rhône’i orust kui ka Portugalist. Isiklike lemmikute hulka kuuluvad veel pipraveis, kataifi krevetid ja küülikukoib,” ütleb veiniekspert.

Allikas: Dinnerbooking.com

Millest on tulnud Eestisse suur mulliveiniarmastus?

Esiteks mõjutab mulliveini joomist elutempo – hea, kerge, mõnus ja värskendav jook. Teiseks suureks mõjutajaks on naised – tegu on seltskonnajoogiga, elegantse klaasitäiega. Lisaks aitab sellele populaarsusele kaasa ka nende jookide aina laiem kättesaadavus.

Mul on R14-s pakkuda külalistele väga suur hulk erinevaid cava’sid. Kui minna Itaaliasse, siis on pakkuda erinevaid Proseccosid ja Franciacortasid. Prantsusmaalt on pakkuda mõnusaid crémant’e nii Loire’i orust kui Limox’ linna ümbrusest. Pealse selle on olemas imeline mullivein Horvaatiast.