TERVISLIK KÄKK — mille poolest on verikäkk kasulik? Proovi seda ka ise valmistada!
Vanasti tehti verikäkke verest ning jahust, toitvuse tõstmiseks lisati veidi pekki, maitseks pandi sibulat ja soola. Kõige parem oli lambaveri, mis aitas käkitainast kobedaks muuta. Siit ka põhjendus, miks suur käkitegemise hooaeg algas juba mihklipäeva paiku, mil teatavasti veristati lambaid. Jahudest oli eelistatum odrajahu, seda nii omadustelt kui ka maitselt. Tihkema ja toitvama käkitaina saamiseks kasutati vahel peale jahu ka tange. Kerkimise soodustamiseks lisati peti- või hapupiima. Muudest komponentidest peab kindlasti märkima pekitükke või rasva. Mõlemad olid mõeldud selleks, et käkkidega saaks paremini keha kinnitada ja toit ka rohkem jõudu annaks. Segatud, kerkinud ja mõnevõrra hapnenud tainast pätsiti käte vahel käkid, mis eri paigus kujult ja suuruselt erinesid.
Käkke keedeti kas eraldi leemes, piimas või vees koos kooritud kartulitega. Tänapäeval on verikäkkide keetmise komme peaaegu kadunud. Poodides müüdavaid verikäkke soovitatakse lõikudena õlis praadida või küpsetada. Lisaks keedetud käkkidele pandi vanasti nahka ka keeduleem. Käibis lausa rahvapärane ütlus “käkk leiva, leem supi eest”. Jõukamates majapidamistes lisati suutäiele koortki. Kõiki käkke ei söödud korraga ära ja seepärast tuli neid kuidagi talletada. Siingi mõtles leidlik talupojamõistus välja mitu võimalust. Mõnel pool kuivatati keedetud käkke ahjukuumuses. Lühem kuivatusaeg andis vaid pindmise kuivkihi, pikem ahjusoojas viibimine tagas kogu käki läbikuivamise. Selliseid kuivkäkke säilitati jahedas ja kuivas, näiteks aidas vilja sees. Teistes paikkondades hoiustati käkke hoopis hapendatult.
Võrreldes verivorstidega, mida tehti ja söödi vaid jõulude ajal, oli käkkidel kalendrikuude mõttes ulatuslikum kasutus. Neid tehti sagedamini ning sai ka pikemalt säilitada ja toiduks pruukida.
Plussmärgiga toiduaine
Kui võrrelda vana- ja nüüdisaegsete käkkide koostist, siis eriti suuri muutusi pole sajanditega toimunud. Järelikult on verikäkid traditsioonidega toit. Tänapäeval kasutatakse käkkide tegemiseks toiduverd, rukki- ja nisujahu, pekki või sealiha, maitseks soola, äädikat, pipart ja kergituseks söögisoodat. Toiduohutuse tõttu eelistatakse vere kuivpreparaate. Et käkkide töötlemisel kõrgel temperatuuril hävinevad ka mikroobid, võiks suupoolist ka külmalt süüa, kuid soovitatav on siiski praadida või küpsetada. Kvaliteetse toote tunnusteks on terviklik sisu, punakaspruun lõikepind, meeldiv maitse ja lõhn.
Sööja seisukohast on verikäkkidel mitu plussi. Tegu on kombineeritud toiduainega, milles on ühitatud taimne ja loomne pool. Verikäkkides on sarnastes suurusjärkudes esindatud kõik põhitoitainete rühmad: valgud, rasvad, süsivesikud. Sajagrammine käkiports on keskmise
energeetilise väärtusega toidupala, sööja saab sellest ligikaudu veerand tuhat kilokalorit. Käkisegusse lisatud jahu annab põhiosa toote süsivesikutest, liha ja veri hoolitsevad valgurikkuse eest ning pekitükid kindlustavad rasvasuse.
Verevalkudes leidub kõiki inimesele asendamatuid aminohappeid, kuid bioväärtuselt jäävad verevalgud lihavalkudele siiski alla. Kuid ikkagi saab sage verikäkkide sööja küllaldaselt organismi normaalseks elutegevuseks vajalikku rauda. Peale valkude ja raua on kõikide veretoitude koostises ka erinevaid rasv- ja vesilahustuvaid vitamiine.
KASULIK NIPP, kuidas teha ise kodus verikäkki!
Sul läheb vaja verepulbrit, selle segad veega. Praed hakitud sibula ja pekisema liha kuubikud pannil läbi, tõstad jahtuma. Lisad piima, nisu- ja odrajahu ja kui soovid väikest “pohla” juurde, siis pane ka rosinaid. Maitsesta parajaks soola, pipra, majoraani ja vorstirohuga. Verikäki tainas peab tulema parajalt paks. Seejärel aja vesi keema ja tõsta supilusikaga parajad portsud vette — lase neil podisedes keeda, kuni käkid tõusevad pinnale. Ongi valmis! Söö paljalt või hapukoorega.
