Moosimeister: vahu ja kibeda marjameki vastu aitab vana hea söögisooda

Oli see Vene aeg, mis ta oli, kuid ühte head ta siiski tegi – kuna poes polnud midagi mõistlikku saada, ajas see rahva kööki toimetama, ütleb Elvi Salmu, kes on isegi aastakümneid oma mooside ning hoidistega pere toidulauda täiendanud. Toona sai suhu pistetud suuresti seda, mida oli õnnestunud endal sisse teha. Ja kui midagi jäigi tegemata, siis seda suuresti põhjusel, et suhkur oli poelettidelt taas seitsme tuule suunas punuma pannud.

Elvi ütleb, et tema armastab puhtaid maitseid, kaos moosipurgis ei lähevat mitte. Ja nii selle daami köögist segumoose naljalt ei väljugi. Veelgi enam, õunamoosigi teeb ta üksnes kindlatest sortidest, eelkõige taliõuntest. Suvine kraam olevat liiga mage-magus, neile tasub hambad otse puu all sisse lüüa.

Lindudega võidu pihlakaid noolimas

Elvi üheks lemmikuks on Paide taliõun, sest sellel on ilusad punased põsed, mis annavad moosile ütlemata kena roosaka tooni juurde. Seda olevat märganud ka Olustvere messirahvas, keda jagus õhtutundideni leti ette uudistama. Elvi ütleb, et tegelikult algab selle moosi tegu siirupist – tilgake või kaks vett keedunõu põhja, suhkur sisse ja kui siirup valmis, alles siis on kasitud ja tükeldatud õunte kord. Et moosile väikest vimkat lisada, toob Elvi lõpuks apelsini mängu. Mitte palju, priskem tükk pooleteise kilo moosi kohta.

Tänavu sai ka maitsvat kreegi-õunamoosi tehtud, mis, tõsi küll, olevat paras nikerdamine. Pestud-puhastatud kreegid tuleb väikese vee peal keema ajada ja kui vili on piisavalt pehme, mass läbi sõela hõõruda, et kividest lahti saada. Seejärel läheb see koos eelnevalt kergelt läbikeedetud õuntega taas potti podisema. Selleks, et kreegi hapusus saaks õuna tugevast tekstuurist kenasti jagu, tuleb suhkur alles päris lõpus lisada, lisab kogenud moosimeister.

Söögisooda aitab moosipurke päästa

Elvi pihib, et tegelikult mahub õunamoosi kõrvale teinegi lemmik – mõnusalt hapukas pihlakamoos. Pihlakaid olevat mitut sorti ning eelkõige sobivad punased ümarad marjad. Eriti hea, kui need on veel kergelt külma saanud, sest siis on mekk magusam. Jama on aga selles, et seda fenomeni on ka linnud märganud. Ja nii on Elvi korduvalt tühja korviga tagasi lonkinud, sest linnud on ööga puhta töö teinud.

Elvi õpetab, et puhastatud marjad peab esmalt keevast veest läbi laskma, et kibedust maha saada. Seejärel tuleb taas lasta tilgake vett potipõhja, kuhu lisada eelkeedust läbi käinud marjad ja maitse järgi suhkrut. Daam manitseb pinnale kerkinud vahtu hoolega pealt võtma, sest muidu ei pruugi moos pikalt seista.

Elvi ütleb, et tegelikult on pohlamoosiga sama lugu – esmalt keeduveest läbi ja siis usinalt vahtu koorima. Et see kiiremini kätte saada, soovitas Elvi ema ikka näpuotsaga söögisoodat sisse visata. See löövat tumesinaka vahu prauhti üles. Lisaks võtvat see kibedat mekki ja kesta jäikust vähemaks ning seda ilma, et oleks pärast sooda maitset suus tunda.

Kokaraamat viis katastroofini

Suurem osa moose ja hoidiseid teeb daam mitte näpuga raamatust järge ajades, vaid oma maitsemeeli usaldades. Kui Elvilt ääri-veeri uurida, kas seisud köögis nii untsu ei kipu minema, raputab daam kategooriliselt pead. Aastate jooksul on ainult üks tegu katastroofiga lõppenud ja sedagi teps mitte oma vääratanud meele tõttu.

Nimelt oli toona naabrite juures suur pulmapidu tulemas, ja kuna Elvil seda kokakätt ikka jagub, paluti tal kõrvitsasalatit teha. Daam otsustas kõikvõimalikud riskid eos elimineerida ning igaks seitsmeks juhuks kokaraamatu appi võtta. Tagantjärele targana tõdeb daam, et vot see otsus maksis küll nüüd kurjasti kätte. Isegi juurde keedetud vesi ning lisatud suhkrukogus ei suutnud seda tulitavat äädikamaitset tappa. Elvi ütleb, et see oli viimane kord, kui ta retseptiraamatut nii pimesi usaldas.

Kuidas aga valmib Elvi üks lemmikmoosidest, vaata juba siit.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada,
kirjuta sellest [e-mail].