Mannavahumoosi? Aga palun … pannkoogi ja piimaga parim

Källomäe hobitalu perenaine Jana Olesk pani sellel aastal kinni Olustvere moosikonkursi magusate mooside võistluse, kui pani teiste magusate džemmidega joonele oma mannavahumoosi. Kümme punkti kohe ühe parima nime eest, kuid tundub, et sama palju punkte tuleb anda nii maitse kui ka loovuse eest.

Kui kõik ausalt ära rääkida, ei ole manna ja mannavahuga selle moosi puhul midagi pistmist. Oleski sõnul oli tegemist äärmiselt põneva koosluse ehk pirni-jõhvika-ebaküdooniamoosiga, millele pani nime perepoeg, kes ütles moosi esmakordsel maitsmisel kohe, et see mekib konkreetselt nagu mannavaht. Pirni kerge krobelisus ja teralisus andis ka õige tekstuuri.

“Pole lihtne öelda, kust need ideed mooside keetmisel tulevad. Mõtled, katsetad ja tulebki välja päris põnevaid segusid. Olen varem ikka õuntest moosi keetnud, seekord aga vaatasin, et prooviks midagi muud ja pirnid lõid pähe. Selleks aga, et moosil oleks ka kerget teravust ja happesust, sai lisatud jõhvikaid ning ebaküdooniaid. Pisut on moosis ka vanilli,” räägib moosimeister.

Oleskile pole see sugugi esmakordne moosivõistluse võit. Neli aastat maal elanud naine keetis oma esimese moosi valmis Koigi moosilaadaks, kui kohalikud kutsusid teda ka osalema. Nii pani naine esimesel aastal moosilaada võistluse kinni õuna-piparmündimaiusega. Järgmisel aastal valmis ja võitis samal moosilaadal Oleski õuna-jõhvika-kaneelimoos, mis oli algul mõeldud abielluva poja pulmaks – väike purk moosi koos istumissiltidega kõigile mälestuseks.

“Kolmandal aastal keetsin aga moosi õuntest, banaanist ja arooniatest ning perekondlik nimekomisjon pani sellele nimeks kommimoos, kuna see pidavat meenutama kunagi populaarset Tutti-Frutti nätsu või kommi. Kust need ideed tulevad, ma ei tea, eks see on huvi saada teada, mis saab, kui mingid ehk ebatavalised maitsed kokku keeta,” lisab Olesk.

Suhkrut tunde järgi, ilma retseptita

Olesk ütleb, et on alati teinud hoidiseid talveks, kuid enne maale kolimist pole moose eriti keetnud. Nüüd, kui ta on – nagu ise ütleb – maavanaema oma lapselapsele, tuleb ikka panna purki puhast ja head Eesti toorainest moosi. Ka sellel aastal läks umbes kolmkümmend purki moose talve ootama.

“Kui aus olla, siis ega mingit väga konkreetset nippi moosi keetmiseks polegi. Kui teha õunamoosi, tuleks panna õuntega keema ka pisut vett, muidu keevad õunad põhja ja maitse on rikutud. Suhkrut olen pannud oma moosidele alati maitse järgi ja mingit reeglit pole tavaliselt järginud,” selgitab moosikeetja.

Nüüd, kui tema moosid on palju võitnud ja neid igal aastal laatadel küsitakse, on Olesk pannud oma mooside retseptid ka kirja, et saaks ikka ja alati sama maitsega kraami purki ning poleks üllatusi – ei endal ega sööjatel. Naine ütleb, et moosi ei ole ju vaja enam ammu tingimata ise keeta, küsimus on selles, et ise moosi keetes saad just selle maitse ja magususe, mis sulle või perele meeldib. Lisaks saad keeta kokku need moosid ja toorained, mis enim imponeerivad või meeldivad, milles on kas rohkem vitamiine või mõnda muud vajalikku ainet.

“Mulle on ka laatadel pärast maitsmist öeldud, et mu moosid on jube magusad. Mine võta siis kinni … Mulle ja minu perele meeldivad just niimoodi. Aga sellepärast ongi vaja ise moosi keeta, siis saabki maitsed just sellised, mis sobivad. Näiteks on minu lemmik ikka maasikamoos, kuid teistele meeldivad ehk rohkem õunamoosid. Maitse asi. Lisaks saab ise moose keetes olla kindel, et nendes ei ole ühtegi säilitusainet ega värvaineid. See on ju tänapäeval väga suur murekoht, et maitsed oleksid puhtad, aga et ka sisu oleks puhas ja lisanditeta,” nendib Olesk.

Olgugi et naine väidab, et nüüd on tal ideed otsas, mida uut ja põnevat järgmisel aastal purki keeta, ei plaani naine oma hobist loobuda. Praegu katsetab ta tikriga – on teinud moosi nii, et seganud tikreid moosiks nii porgandi kui ka suvikõrvitsaga. Võib uskuda, et nii kaua, kuni meil on maailmas mõni uus puu- või juurvili, keedetakse sellest moosi, ning tõenäoliselt on Olesk ka järgmise aasta Olustvere võistlusel mõne oma uue maitsva moosiga jälle platsis.