Rattapiknik Veikoga
Teeme jalgrattapikniku!” ütleb Veiko. Jalgrattaga liigub ta tihti, nii linnaruumis kui ka looduskauneis paigus, ning soovib rattasadulasse julgustada teisigi. Piknikule ühes metsiku sopiga aias Kalamajas on Veiko kutsunud sõbrad-kolleegid Kinoteatrist. Parafraseerides kuulsat lausungit pruudirõivaste kohta, võiks piknikule kaasa võtta midagi, mis valmis, ja midagi kohapeal tegemiseks; midagi istumise ja külje alla ning midagi meeleolu tekitamiseks. Veiko võtabki hoolsasti pakitud kotist pashakoogi, oma lemmiku, mille valmistamine juba käe sees; heledat koogisõõri kaunistavad imetabased kollased kiiviviilud. Kanavrappe hakkab ta aga valmistama esimest korda elus, sellal kui teised end asutavad laua taha. Vanaema villitud tumeoranž õunamahl on Veikol pudeliga kaasas ja küünal klaaskupli sees samuti.
Läinud talvel rääkisid oma märkimisväärsest kaalukaotusest “Ringvaates” ning saatejuht Marko Reikop pragas sinuga, et päevas nii vähe kaloreid tarbid.
Jah, see oli vist 1655 kcal päevas, kui ma õigesti mäletan: piirmäär, millega jäi ellu, kui tahtsid tulemusi saavutada. Käisin veebruaris kehaanalüüsis ning sain teada, mida ja kui tihti ma peaksin sööma. Trennis käin praegu kolm-neli korda nädalas: bodypump, TRX ja spinning. Olen väga laisk üksitreenija, mul on vaja rühmatreeningut. Kui saan sõbraga koos minna, siis on ka motivatsiooni.
Kuidas sa üldse niikaugele jõudsid, et otsustasid: aitab, hakkan alla võtma?
See oli sisemine otsus. Praegu ma kaalun 78 kg, aga kunagi kaalusin 118. Üritasin mitu korda hakata dieeti pidama, aga kui surud selle endale peale, siis ei õnnestu. Ühel hetkel saabus veendumus, et nüüd on kõik, tuleb pihta hakata! Aga siis tuleb olla täiesti maksimalist, lausa äärmuslik, päevapealt jätta menüüst välja koogid, nisujahu, kartul ja piimatooted. Loomulikult inimene eksib ja jõulude ajal sööb ka natuke midagi muud. Minul on vaja appi süsteeme, vidinaid, kella, mis loeb unerütmi, ja nutikaalu, mis ühendatud wifivõrku. Kui end iga päev kaalud, näed arengut – või taandarengut – ja tead, mida teha. Kõige raskemad on esimesed kaks kuud, et süsteemist aru saada ning kinni pidada. Edasi läheb lihtsamaks.
Sa oled siis mahavõtmisega tegelenud mitugi korda?
Kaks korda, kokku olen kaotanud 40 kilo. Viis aastat tagasi võtsin alla 20 kilo. Eelmise aasta oktoobris alustasin uuesti, siis läks veel 20 kilo.
Linnateatri kunagises menulavastuses “Hecuba pärast” on stseen, kus Shakespeare’i stiilis sukkpükstes mehed istuvad pingil ning põrnitsevad altkulmu lavastajat. Too loeb igaühele sõnad peale, sulle ütleb napilt: “… no ja Veiko teab ise oma kitsaskohti.” Kas sa teadsid oma kitsaskohti ka elus ja said hakkama iseenese tarkusest või otsisid professionaalset abi?
Olen suur iseõppija, guugeldaja ja katsetaja, samamoodi toitudega. Mul ei ole sahtlis salavihikut, kus vanavanematelt pärandatud põdraliha hautamise retsepte, otsin kõike internetist. Loen artikleid, kuulan erinevaid arvamusi. Peab leidma endale sobiva tee ja selleks tuleb proovida, mismoodi asi toimib. Kuu aega katsetasin taimetoitu ja sain aru, et see ei ole mulle. Minu elutempo juures oleks kohutavalt keeruline hakata kodus tegema taimetoitu, mis nõuab nii palju planeerimist. Aga tolle kuu aega pidasin, hambad ristis, vastu. Ühe korra sõin kogemata kanavrappi ja mõtlesin: issand, ma rikkusin kõik ära.
Mis sul lapsepõlvetoitudest meeles on?
Olen pärit perest, kus vanemad olid pikad päevad tööl ja sai kodus ise süüa tehtud. Ema oli küll keetnud supi valmis, aga mulle meeldis mängida kodus kokasaateid ja mõelda välja toite. Näiteks täna riivime porgandit ja teeme Kirde saia Nutellaga! Mulle hullult meeldib katsetada.
Aga mis sulle meeldib just praegusel eluhetkel?
Mõned aastad tagasi ma ei söönud Aasia toitu, ainult Itaalia ja Eesti road olid menüüs. Nüüd söön hea meelega teravat. Piknikul mulle meeldivad võileiva asemel vrapid. Olen hakanud armastama tänavatoidukohti. Teisalt meeldib väga istuda pikalt sõpradega restoranis, rääkida juttu ja süüa head toitu, see on suurepärane stressileevendaja. Rataskaevu 16 on Tallinna toredaimad teenindajad ja kuna ma olen saanud nendega tuttavaks, siis läheks nagu koju sööma. Õhtusel ajal meeldib Frank. Tead, näitleja puhul on ju see, et kus saaks pärast kella kümmet õhtul süüa. Eks mingeid imelikke kohti ikka on, aga mul on äriidee teha kunagi vanalinna korralik öösöögikoht. Nimi võiks olla Hea Maitse Piiril.
Kuidas su hommikud algavad?
Ma ei ole hommikuinimene ega tööta hästi, kui hommikul ei söö. Tervisliku toitumise üks aluseid on korralik hommikusöök. Kunagi sõin hästi süsivesikurikast einet ehk putru, praegu olen läinud üle valgu peale: Kreeka jogurt valgupulbriga, juurde mustikaid, vaarikaid ja banaaniviilusid. Ja suur tass kohvi! Mul on telefonis äpp, kus panen kirja, mida söön. Siis tean oma päevaseid süsivesiku- ning valgukoguseid ja oskan planeerida.
Mis sulle ei maitse?
Väga pirtsakas ma ei ole, aga natuke on tooreste asjadega probleem. Ei istu väga. Sushi on mu viimane valik, samuti boeuf à la tartar. Aga kes teab, võib-olla mõne aasta pärast olen suur sushi-sõber? Ja ma ei söö soolaheeringat, nii et vahel on mult küsitud: mis eestlane sina oled?! Ja veel ei maitse mulle oasupp. Ja klimbid. Ja kama.
Siis kokkuvõttes erinevad beežid ja võib-olla mitte kõige kaunimad toidud. Kuid mis on su ajatu lemmik?
Lasanje. Mu ema tegi seda ja nüüd teen ise. Kohutav kaloripomm muidugi! Juust üleüldiselt on ülihea ja aeg-ajalt luban seda endale.
Tervislikult toituma hakates tuleb vist esiteks lõpetada metsik näksimine?
Jah! Kuigi ... kui hakkan tööd tegema, siis sageli ei jõua sööma. Kipub minema niimoodi, et loominguga tegeledes unustad söömise ja siis oled hädas, ühel hetkel on kõht tühi. Ehkki see on väga ebatervislik, hoian sahtlis pähkleid või tumedat šokolaadi.
Sa oled värskelt vabakutseline, lahkusid Linnateatrist. Millised on edasised plaanid?
Linnateatris olin 11 aastat. Tundsin, et aeg selles kohas on otsa saanud ja tahaks teistsuguseid väljakutseid. Olen igasugustele pakkumistele huviga avatud! Hetkel ootab teatritöödest kolm helilooja tööd. Oktoobris tuleb Apollo kinos välja “Tramp ja Puutin”. Detsembris esietendub Pärnu teatri ja Kuressaare teatri koostöös ning Eesti Vabariik 100 raames Andrus Kivirähki näitemäng 1950. aastatest. Jaanuaris tuleb VAT Teatris noortele suunatud tükk: Liisa Saaremäel mängib kümneaastast tüdrukut, kes räägib oma vähki surnud väikevennast. Kirjutan libretot ühele rokkoratooriumile, mille kannab ette Põhja Konn kinnisel üritusel. Linnateatri poistega tuleb meeskvarteti kontsert Viimsi Jazzil, hiljem tahaks kavaga käia mööda Eestit. Detsembris juhin Eesti Kontserdi estraadiprogrammi “Estraadilainel”, kus teevad kaasa Kalle Sepp ja Kaire Vilgats. Viimasel ajal olen hakanud ka DJ-na muusikat mängima, näiteks kutsuti 20. augustil presidendi vastuvõtule Roosiaeda taustamuusikat valima ja viimati hullutasin tantsulisi Tartus “Draama” festivalil. Minu stiil on mixed generations – arvestan laia muusikamaitsega ning kõige paremini lähevad peale 1980-ndate retrolood. Teatris mängida tahaks. Praegu teen väikest rolli seriaalis “Pank”. Olen pangaametnik nr 1, mitte küll peategelane, aga siiski edasiviiv tegelane nimega Priit.
Lavastuses “Krabat”, kus poisid õpivad mustkunstitrikke, kaotad sina kanamuna ära. On sul laval veel toiduga tegemist olnud?
Jah, lavastuses “Murdlainetus” olin laevakokk Benny. Seal ma pidin natuke süüa tegema, praadisin muna ja tegin nägu, et teen muidki toite. Need tükid on toredad, kus süüa antakse. Enne etendust keegi väga ei söö, sest lavale ei saa minna täis kõhuga. Kui oled pool tükki ära mänginud ja siis süüa antakse, on hea. Vahel sööd ükskõik mida. Ainult ükskord oleme jätnud laval toidu järele, kui “Kuritöö ja karistuse” etenduses oli rekvisiitor millegipärast pannud kokku kartulipudru ja hapukurgi- ning õunatükid.
Oma ajaveebis kirjutasid oktoobris 2011 nii: “/--- / päev saab alguse alles lõunal, olles ära maganud mitu tundi tagasi rünnanud peavalu, kus läptop kleepub jalgade külge, kus minu külge kleepunud tunded ootavad seda jahedat novembrit, sest lõpuks ometi on neil tunnetel vaikselt tunne, et nad vist saavad endaga hakkama /--- /.” Kas see on vihje migreenidele?
Hm, migreenid pole õnneks mul kunagi teema olnud, tookord oli tegemist liigse veini ja südamevaluga. Kirjutan tavaliselt siis, kui tunnen end üksi või kurvana, see on tore viis end välja elada. Aga niipalju kui sõpradelt tean, tekitavad migreeni igal inimesel erinevad toiduained. Ise kannatasin aasta-kaks pärast lavaka lõpetamist ärevushäire all.
Mis juhtus?
Koormus oli nii suur, pidi ennast tõestama, mõtlesin üle ja mul oli surmahirm. Sain, hambad ristis, oma asjad tehtud, aga ka laval tulid ärevushood. Ma ei saanud toimuvast täpselt aru, mõtlesin, et olen surmavalt haige. Õnneks läksin psühhoterapeudi juurde ja sain teada, et see on kinni mu peas. Aga enne seda sõitsin kaks korda EMO-sse ja korra helistasin kiirabisse, sest mulle tundus, et mu süda enam ei löö. Mulle vastati: noormees, kui te meiega siin praegu räägite, siis ma usun kindlasti, et teie süda lööb! Tegelikult on palju lihtsaid harjutusi, mis olukorda leevendavad. Pidin iga päev jalutama tund aega, et ärevusest lahti saada. Pool aastat võtsin ka antidepressante. See on tänapäeva haigus, mida inimesed tegelikult saaksid ära tunda. Eesti mees ei kipu abi küsima, eriti vanem generatsioon; öeldakse, et võta pits viina ja rahune maha! Aga see pole lahendus.
Nii et su tervenemine toona algas jalutamisest?
Just, sport ja rattaga sõitmine on selle jätk. Kui leiad viise stressi leevendamiseks, saad endorfiinid tagasi ja tunned end täisväärtuslikuna. Mingisugused rituaalid peavad olema. Kellel aitab sõbraga rääkimine, kellel nädal aega vaikuse või pimeduse laagrit. Tegelikult on need lihtsad asjad.
Millisel teemal sa lavastada võtaksid? Mõtteid on, aga olen veel materjali ja julguse kogumise faasis. Tahaksin teha dokumentaalsete sugemetega loo sellest, kuidas eesti mehed räägivad armastusest. Eesti mehe kuvand on ju kinnine inimene, kes õhtul istub diivanil ja joob õlut. Sooviksin seda müüti murda, sest paljud mu sõbrad pole niisugused. Usun, et eesti mees võib olla väga avatud. Mind on küll inimestega rääkimine aidanud.
Sul on kaks väikest last, kuidas nendel söömisega lood on?
Tütar on viie- ja poeg kaheaastane. Meil on vist hästi läinud: tütre lemmiksöök on värske kurk ja igasugune juurviljasupp. Kapsasupp maitseb imehästi. Nüüd on tal hakanud tekkima huvi friikartulite vastu, aga õnneks limonaad ei maitse. Ja pisipoeg sööb hea meelega kõike, millele hapukoor peale pandud.
Paljud võtsid tuld sotsiaalkampaaniast ja veetsid sügise esimese kuu “Septembris ei joo!” tähe all. Kas ka sina? See on muidugi tore, et tõmmatakse tähelepanu mingile teemale, aga mulle kampaaniad eriti ei meeldi. Pead kuu aega vastu ega joo, aga siis hakkab see niimoodi painama, et tormad uuesti pidutsema, nii kui oktoober kukub. Mulle meeldivad leebemat laadi meetmed, et alkoholi ei müüda purjus inimestele või asendame alkohoolsed joogid koduste õunamahladega. Õnneks minu generatsioonil on seda probleemi aina vähem, aga ei tea ju, mis toimub teistes ringkondades. Mõtlengi, kuidas vanemana tulevikus käituda: kas hoida oma lapsed väevõimuga alkoholist eemal või õpetada mõõdukat tarbimiskultuuri? Kuna mina olen Kaksikute tähtkujust, siis tüdinen asjadest kiiresti. Ma ei kipu jääma sõltuvusse või suudan õigel ajal lõpetada.
