Õunakoogist ja vanaema pärandsist
Kadri kutsub Oma Maitse külla majakesse mere ääres. “Minust on saanud saunik! Olen oma pere kõige suurem saunataja, leiliruum on minu tuba,” rõõmustab ta.
Öösel on ta saabunud kontserdilt Eesti kirdenurgast. Mõnikord neil varahommikustel tundidel on Kadri juhtunud nägema akna taga kährikut või mäkra. Või oli see hoopis tuhkur? Igal juhul on tol külalisel olnud oma käikudeks kindel kellaaeg – neli hommikul. Aknalaual lamavad Golden Rooti käsitöövodka pudelike, küünlad ja suupill. Riiv Kadri käes häälitseb kraaps-kraaps-kraaps nagu “Psycho” kuulsaima stseeni kriipivad viiulid, aga õues valitseb rahumeelne lumevalge kahe ukse all ootava soome kelguga ning ümmargusele lauale on kuhjatud vastukevadised kerge kortsupalgega õunad.
Ühest varasemast intervjuust lugesin, et lapsepõlves elasid sa samas majas Gerli ja Tanel Padariga ning kui emma-kumma kodus küpsetati, kolistasite vastu radikat: tule kooki sööma! Koogitegu oli üsna sage toiming, ja kui juba tehti, siis ka jagati. Mu ema on tohutu koogitegija! Padarite ema jälle oskas keeta näiteks oblikasuppi.
Milline toidukord päevas on sulle kõige tähtsam? Hommikusöök on püha. Jõuan esinemiselt koju sageli südaöö paiku, mistap olen hiline sööja ning see on ebatervislik nii kellaaja kui ka kättesaadava ampsu kvaliteedi tõttu. Kui ei pea kuhugi minema, teen pika hommikueine: omlett või puder või jogurtiga puuviljasalat. Keedan mokakannus kohvi ja vahustan piima, pressin värsket mahla. Endal silm ei ole veel lahti, aga siis hakkab kõik vaikselt minema. Võimalusel mulle õudselt meeldib võõrustada, igal juhul teha nii palju toitu, et ei mahu lauale ära, ja otsa ei tohi see mingil tingimusel lõppeda enne viimase külalise lahkumist! Vanaema pärandus.
Kas laulja peab ka midagi kindlat sööma või jooma, et hääl korras püsiks? Vett peab tõesti palju jooma, kasulik on see tegevus muidugi igas ametis. Kuid mina olen selles kohutavalt halb. Mis puudutab alkoholi, siis enne tähtsat kontserti pole näiteks veiniga tipsutamine eriti tark teguviis, kuna võib häälepaelad tursesse viia.
Sa esined erinevate koosseisudega, toimuvad proovid, ööproovid koguni, varsti algab Tallinn Music Week. Ega sul ilmselt ole aega iga päev lõuna- ja õhtueinet teha? Käin väga palju väljas söömas, peaaegu iga päev. Mul ei hakka kõht korisema tühjusest, vaid tekib vaimne vajadus söömise kui rituaali järele. Peas kõlab käsklus: süüa-süüa! Ma ei ole väga valiv, pigem söön kõike. Ei ole taimetoitlane, mistap minuga on väga lihtne. Aa, “liiga tervislikud” toidud võivad siiski vahel osutuda vaimselt äärmiselt ebatervislikuks kogemuseks ehk tohutuks pettumuseks ja suureks kurbuseks. Hahahaa ... täpsustan. Vahel jätavad nii-ütelda modernsete Eesti restoranide “kikerhernesegu”-tüüpi või nime järgi puhtad toidud, kuhu sageli pole lisatud eriti soola ega ka miskit muud, mind ilma igasugusest maitseelamusest. Tõenäoliselt polegi asi maitsestamises. Vahel on see kehva tooraine viga. Head elu elanud organism maitseb niigi hästi, kuid igasugune kehv tooraine ilma maitseaineteta on ülepeakaela täielik raiskamine. Või siis on mul siinkohal veel arenguruumi.
Mis sulle eriti meeldib? Mulle meeldivad kastmesed toidud – mida rohkem, seda mõnusam. Mistap, kui kastet on vähe, küsin topelt juurde ... Oi, näe, naabri koer Tommi jooksis mööda! Ta on hästi sõbralik, istub alati paadininas, kui merele minnakse.
Kas mereääre tüdruk kala ka armastab? Ma võiksin ju ise kunagi kalanaiseks saada? Tahaks küll, et oskaks, kunagi, kui on hästi palju aega. Meeldiks panna võrgud sisse ja võtta välja; õngega jamada ma ei viitsiks, see on meeste värk. Minu isapoolne suguvõsa on asunud siin üle saja aasta. Vanavanaema ja vanavanaisa elasid suhteliselt hästi, neil oli purjelaev, millega veeti kaupa, ilmselt ka piiritust. Aga selle kohta igasugune tõendusmaterjal puudub, mistap võib vabalt olla, et vaarisa oli aus poiss.
Sa reisid palju, su viimane albumgi, “Armupurjus”, mis võitis aasta jazz-albumi tiitli, on ju salvestatud Itaalias. Kuidas valid võõrsil söögikohti? Alles hiljuti avastanud TripAdvisori, imestasin, miks ma seda juba varem polnud kasutanud. Aga vanasti ei saanud igalt poolt netti ega olnud nutitelefonigi. Ma muidugi ei tea, kui lihtsasti leiab turist üles Rataskaevu, Noa või Tuljaku, mis on maailmatasemel restod. Ja kas siinkohal on TripAdvisorist abi või mitte. Eestis meeldib mulle võimalusel sõita maitseelamust otsima ka Tallinnast välja. Siin Lahemaal on ka mõned valikud. Kui tahad ausat talupojatoitu, siis Altja ja Palmse kõrts, kui midagi üllatuslikku, siis Vihula mõis. Põhja-Eestist tulevad pähe veel Kaberneeme Oko, Dirhami ja Laulasmaa. Kui koht on kihvti atmosfääriga, siis on pool juba tehtud. Tallinnas näiteks Pegasus või Aed.
Kas sa kassisabalasena tunned puudust mõnusast kohalikust kohvikust? Mulle meeldib Kuldmokk, kus ükskord sain ürtidega tambitud kartulipüreed ja koha, mis nägi välja poose, aga oli lihtne Eesti toit, õudselt maitsev! Ja Kalambuur on tore, aga seal on vähe ruumi ja kunagi ei tea, kas sinule meeldiv nurgake on vaba.
Mis sulle eksootilisematest maitsetest on muljet avaldanud? No minu vastus on vist nii igav, sest vähemasti Facebooki piltide põhjal on pooled eestlased lähiminevikus väisanud Taid – nii ei erine massist ka mina. Käisin seal eelmisel aastal. Meeles on üks väike koht, kus sõin frititud avokaadot krõbedas tainas, hõrgu ja peene struktuuriga. Meenub ka muid välismaitseid ... Ukrainas nad oskavad vareenikuid teha, rohke lihaga. Venemaal Saranskis saime korralikku Vene toitu. Seal oli välistatud, et lähed otsima midagi muud. Oli üks festivalitoit, mida tädi tegi, väga hea kodune värk: kotletid, seljanka, hapukurk kõrvale. Itaalias seigeldes olen saanud kõige hea hulgas ka halvimat Itaalia toitu. Viimati Sitsiilias seevastu polnud ükski toidukord kesine ega isegi tavaline. Kõik on värske, tomat, pasta, mozzarella, mereannid. Just mereandide rikkuse tõttu ei raisanud ma ennast sealkandis liialt lihale. Ja Šveitsis muidugi juust ja Parma sink – pole paremat 3000 meetri kõrgusel mägedes! Itaalias kohalikel veinidegustatsioonidel olen kiita saanud põhjalike maitsekirjelduste eest, kuigi ma ei ole eriline veinispets. Kuid suuri elamusi olen kogenud ka kodumaal. Võib-olla polegi need niivõrd eksootilised me endi jaoks, kuid külalistele kindlasti. Sõbrad muusikud välisriikidest on ikka kiitnud nii meie kama kui ka mulgiputru.
Kas sa magusat ka lembid? Liigagi palju! Meeldivad kõik kreemised asjad, kohupiimased, toorjuustused või munavahused, pigem kerged, õhulise struktuuriga, aga kindlasti rammusad.
Kui keeruline on bändiga tuuril väljas söömas käia? Üsna keeruline! Estonian Voicesiga tegime söögiseaduse. Kuna seitsmel inimesel on võimatu leida konsensust, siis üks inimene otsustab, kuhu minnakse, ja nii on. Kordamööda saavad kõik otsustada. Olen osalenud paljudes erinevates muusikalistes kooslustes ja tean, et kui bändis on taimetoitlane, siis ongi juba keeruline. Tänapäeval muidugi on festivalid juba nii arenenud, et küsitakse talumatuste ja erisoovide kohta. Ainult Venemaal nad lihtsalt võtavad teadmiseks, et oled küll taimetoitlane, aga süüa saad ikka seda, mida kõik teisedki.
Üle õue on sul männitukk ja kõrkjapadrik, väga inspireerivalt kunksmoorilik maalapp. Kas sul on ravimtaimedest ka mõni võluretsept? Kummelitee, saialilletee, nõmm-liivatee, raudrohutee. Omakorjatud maateed. Üks, mis kindlasti lapsena haiguse korral toimis, oli põdrasamblatee. Oo, kui kirbe see oli! Kui sa juba jood seda, teed läbi midagi nii hirmsat, siis see lihtsalt peab aitama! Aiamaad siin praegu ei ole, aga arvan, et kunagi on. Ema pani vaarikad kasvama. Ema teeb üldse nii häid moose, pitsamöginaid, kõrvitsaid ja kurke sisse, et mis mul siin ikka pongestada. Suur kummardus minu ema ees. Tema ikka muidugi oskab. Eks näis, mis ma kunagi…
Mis sa siis sööd, kui tahaksid midagi head, aga ei tea, mida? Haa, siis ma poolitan avokaado, millele piserdan balsamico’t. See on mul ketšupi eest. Imelik, et kusagil universumis on keegi mõelnud välja vilja, mis kasvab puu otsas ja on nii täiuslik, igati valmistoit ka ilma balsamico’ta, ilma milletagi!
Millised maitsetaimed või ürdid sulle meeldivad? Sool, pipar, till ja roheline sibul – siis on minuga hästi.
Kuidas sa suhtud taimetoitlusesse? Kui bändis on taimetoitlane, üritame ikkagi käia tuuril koos söömas, see on oluline. Paljud tähtsad arutelud leiavad aset spontaanselt just söögilaua taga. Mõte sellest, kui palju hävitatakse loodust lihakasvatuse tõttu, on hirmutav! Ise ma siiski lihast loobunud pole. Ma ei tea, mis on õige, aga harjutan vaikselt oma keha kuulamist. Augusti lõpus oli mul mandliopp, ma ei saanud kolm nädalat süüa mitte midagi muud peale jäätise. Õnneks pidin pärast seda sõitma Šveitsi ja Itaaliasse, kus sain jätkata kohaliku gelato’ga. Olen harjunud sööma keskmisest vist pigem rohkem, aga tol perioodil olin päevas vaid paari jäätise peal – see pani mõtlema kohutavatele kogustele, mida tavaliselt tarbin. Ometi jäin ju ellu! Nüüd kasutan aeg-ajalt sellist võtet, et kui mul tuleb soov tellida koju “midagi head”, siis üritan tekitada 20-sekundilise pausi, et mõelda, mida tegelikult tahan. Ja sageli saan aru, et mul ei olegi kõht tühi, tahan hoopis, et mu asjad saaks tehtud. See “midagi head” – olgu kiirelt valmiv India toit, kiluleib või mingi mõnus kiirpläust – on rohkem mu iha kui nälg. Siiski õnnestub säärane paus harva võtta. Ju on see harjutamise asi.
On sul mingeid lõbusaid köögiäpardusi ka juhtunud? Teen vist nii harva ja kindla peale asju, et need ei kuku kunagi halvasti välja. Tänane õunakook valmib ema retsepti järgi, aga tema teeb seda suurel neljakandilisel pannil. Põhi kujuneb õhuke nagu pitsal ja suhkrut puistab ta peale nii palju, et see karamellistub katteks. Lavalisi äpardusi on küll juhtunud, näiteks Estonian Voices on alustanud lugu eri helistikes. Aga kuna see vaheldub improvisatsiooniga, siis inimesed kuulavad ja ilmselt mõtlevad: kes teab, äkki peabki nii olema, moodne värk. Muide, siinsamas salvestasime möödunud suvel ühe Estonian Voicesi video. Kutsusime palju sõpru-tuttavaid, osad tulid oma piknikukorviga, meie pakkusime söögi-joogipoolist. Mu lemmikkokk, Vihasoo küla Malle keetis suppi. Kõikjal oli palju tulukesi ning välikemps kaunistatud lillede ja küünaldega – nagu kellegi pulm!
Sul on siin kööginurgas üks väga väike klaver?! See on mu vennalaste oma, nad mängivad sellel. Elektroonilised mänguasjad rikuvad kõrva, seepärast aeg-ajalt manitsen värskeid vanemaid, et ostke lapsele, jumala eest, päris pill! Näis, kuidas mu endaga kunagi läheb.
Mis on su enda muusikalised kiiksud? Kindlasti on neid tohutult, aga ei oska ise kõrvalt näha. Hääleharjutused ootamatutes paikades on lauljate puhul tavaline nähtus. See on vist küll kiiks, et kui satun kuulma mootorimüra, hakkan kohe sellele peale laulma, näiteks rahvalaulu. Praamimürin on eriti ideaalne, panen seda praamile astudes esimese asjana tähele.
Äratõmbeventilaator siin natuke aega tagasi ka huugas huvitavalt. Kas sul on köögis mõni lemmikmasin? Nõudepesumasin! Kuigi mulle meeldib ka käsitsi pesta, kui nõusid on hallatav hulk – linnas kaht taldrikut loputades pole masina järele tarvidust. Aga nõudekuhilaga on see riistapuu ikkagi tänuväärt.
Sa oled siin tükk aega toimetanud, salatilehti sättinud, kastmetriipe katsetanud siksakitades ja kaarega, või seest murulaugupuru välja kurnanud, kuna tavalist võid ei olnud käepärast – kõigest kumab täiusejanu ... ... see kook muide pole veel kunagi nii vähe kerkinud! See on Murphy seadus, see ei saanudki täna tulla täiuslik. Ja kui mitu korda olen ma mõelnud, et teen ehitusmeestele, kes mul siin õuel toimetavad, kooki ja üritan neid trööstida – ja täna neid ei olegi siin! Muide, miskipärast kellelgi ei ole veel õnnestunud seda kooki järele teha, kuigi ütlen retsepti suhteliselt täpselt. Et mis siis vajaka jääb? Armastust vist ikka? Või on liiga vähe õunu.
Köögilemmikud:
* PIIMAVAHUSTAJA
“Käsitsi saab kõige parema tulemuse!” kiidab Kadri. “Mulle meeldib, kui vaht on tihe ja seda on palju ja see on kohviga segamini.”
*NOAD-KAHVLID
“Need on vist vanaema- vanaisa omad,” oletab Kadri.
*MOKAKANN
“See mokakannuke käib ikka mu hommikusöögi juurde,” tutvustab Kadri.
