Mida sõi must alpinist?
Novembris esilinastuv müstikasugemetega “Must alpinist” jutustab kuuest tudengist, kes lähevad 1989. aastal Siberisse matkale ning satuvad jubedatesse sündmustesse. Filmi režissöör Urmas E. Liiv (49) keetis oma punases köögis tumedat kanasuppi ja meenutas toiduelamusi nüüd ja aastate tagant.
Kui sageli juhtub, et hommikul kell 11 on sul juba supp valmis ja klaaskausike kanakontide tarvis lauale asetatud?
Mitte kunagi! Hommikul ei söö ma midagi, isegi kohvi ei joo. Teen ainult suitsu. Esimest korda söön õhtul.
Tõesti? Kuidas sa siis vastu pead?
Jah, juba lapsena olin ma vilets sööja. Emal oli suur mure, ta viis mind isegi arsti juurde. Mind sunniti neelama mingit isutõstvat asja, aga see ei mõjunud. Lapsepõlve lemmiksöökidest on mul aga meeles pikad makaronid hakklihaga, mida vanaema oskas nii hästi pruuniks praadida. Ju see nõudis erilist oskust, muidu nad ju kleepuvad kokku. Moodne pasta selliseks ei lähe! Olen aru saanud, et makaronid hakklihaga on tänapäevalgi laste lemmikroog.
Mis teil Siberis “Musta alpinisti” võtetel toidulauale pandi?
Puhas klassika. Näiteks hinkalite sugulased, mil nimeks pozõ. Tainasse on pandud veisehakkliha ja sibula segu, pealt kokku vajutatud ning ära keedetud. Nii et kui sa sellele hambad sisse lööd, siis kõigepealt jood ära puljongi. Aga nad olid suhteliselt vänged: kui noored olid ära maitsnud, siis enam ei tahtnud. Ja endal tuli ka kopp ette. Supp oli vägagi esindatud, Siberis on see pearoog. Ning muidugi peavad kohalikud lugu värskest salatist. Iga toidukäigu juurde anti mitu värsket salatit, ja mul on tunne, et 20 päeva jooksul need maitsekombinatsioonid ei kordunud. Meil oli võttemeeskonnas üks taimetoitlane, vaat see tundus kohalikele küll kummaline. Noh, ja igasugused pirukad olid hästi head. Pean mainima, et filmivõtted toimusid samas kohas, kus sündmused 25 aastat tagasi päriselt juhtusid. Nii et võrdlus oli täitsa olemas.
Mis mälestused on sul veerand sajandi tagant?
Tollal oli poes ainult leiba, rohelisi Globuse herneid, viina ja suitsu. Matkatoit peab olema energiarikas. 1980. aastatel polnud ju kõiksuguseid pulbristatud ega veetustatud kuivaineid. Siis võeti kaasa lihakonserve, suitsuvorsti, juustu ja šokolaadi – aga neidki polnud saada. Tartu Ülikooli juures oli mingi struktuur, kus sai matkamise eesmärgil osta kõiki nimetatud asju ja vahel ka halvaad. Naised tegid ise kuivikuid. Põhiliselt tegigi seljakoti raskeks kahe nädala toit, mis veeti kaasa. Kuna Siberis on nii külm, siis säilitamisega probleemi polnud. Mõnikord, kui tagasi tuldi sama teed pidi, matsime osa toitu maha ja valasime veel kummiliimiga üle, et metsloomad üles ei leiaks. Igaüks oli õnnelik, kui tema kotist toitu vähemaks läks! Matkal unistasime pidevalt roogadest, mida võiks süüa. Seal on energiavajadus nii suur, keedad tatra lumest sulatatud veega ära, uhad küüslauku sisse ja tundub hea. Söödi üldse kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. Pluss kerge lõunapaus tee, halvaa ja juustutükiga. Juust raiuti kirvega tükkideks ja sulatati kepi otsas lõkke kohal. Mäletan, kuidas ühel tüdrukul kukkus see lõkkesse. See oli nii suur katastroof, et ta lausa nuttis, aga midagi siiski saadi lõkkest kätte. Äärmuslikumatest näidetest ... kord käisime matkamas suvel ja võtsime kaasa rulaadi. Matka keskel murdus rulaad pooleks ja nägime, et see oli vaklu täis. Aga bioloogid-geograafid, kes me seal olime, mõtlesime loogiliselt, et mis need vaglad ikka teevad – kraapisime välja, pesime puhtaks ja sõime rulaadi ära.
Kas filmimise lõppu ka pidulikult tähistasite?
Pidulaua tegid meile oma naised kohalike abiga. Sügaval Siberis on nende endi põllumajandustoodang jube hea! Sissetehtud tomatid on tohutult mõnusad ja vorstis lihasisaldus suurem kui Euroopa maades. Konserveeritud aedvili kujunes kõigi lemmikuks, see oli hästi mahe, mitte äädikane, ega maksnud s#ttagi.
Oled sa matkates nälga tundnud?
Peaaegu iga minu põlvkonna mees on tundnud tõsist nälga, ja seda sõjaväes. Söök oli väga vilets, kuna toitlustati tuhandeid inimesi – see ei saanud olla kuigi kvaliteetne. Esimestel päevadel eestlased ei suutnud midagi süüa, sest kõik nägi nii jube välja. Aga mõne aja pärast tundus juba keedupekk ka suur õnn. Olime alatoidetud, jalad verised ja iga hetk magama kukkumas – arvan, et see oli alguses paljudele tavaline. Kuu aja pärast oli mul raske pingil istuda, luud olid nii väljas. Ükskord marssisime mööda sõjaväe territooriumil asuvatest solgitünnidest ja ma nägin maha kukkunud suhkrutükki. Muidugi ei saanud ma seda üles võtta, aga õhtul hiilisin tagasi ja see sodist läbi imbunud suhkrutükk oli alles ... Ja ma sõin selle ära. Samas sain sõjaväes elu parimaid kotlette! Pole ime, et teeseldi hullu, pääsemaks sõjaväest. Nägin ka neid, kes päriselt kukkusid vaimselt kokku. Kui praegu vaatan Kalamaja hipstereid, mõtlen, mis nendest sellises olukorras saaks ...
Kas võõrastes maades proovid ka kohalikku eksootikat?
Turkmeenias olen pulmas lambasilma maitsnud Aga nad söövad ju ka tohutuid keedetud soolikaid, ja siis peidad palakesi taskutesse, et mitte kedagi solvata ... Viimane orkiastumine eksootikaga oli Kambodžas, kus ööturult ostsin suitsuvutte ja ahmisin neid sisse koos jalgade ja nokkadega. Kui mõned mu tuttavad proovivad alati kõike, siis mina vanas eas mitte. Ei taha. Olen üsna konservatiivse maitsega.
Aga mida mäletad kohalikega napsi võtmisest?
Kunagi 1990-ndatel sattusin tööasjus Krasnojarski kraisse, sealsesse Eesti külla. Meile eraldati ühe eestlaste järeltulijate talu lakk heintega. Nõukogude Liit oli kokku kukkunud ja poes polnud üldse midagi, ka viina mitte. Õhtusel istumisel said aga pitsid täis valatud, kuigi enne just räägiti, et viina pole. Nuusutasin, puskar see ka polnud. Siis nägin, kuidas jooki valati aknapesuvedeliku pudelist ja mõtlesin: proovin ka! Nii et ma olen joonud aknapesuvedelikku, mis polnud küll sinine, vaid täiesti valge. Ei mäleta, et oleks olnud eriline pohmell, aga mäluauku viis küll. Parim pohmellirohi on muide tšillikurkide vedelik. Joon üldse kõikide marinaadide vedelikud ära.
Aga igasugused meelemürgid?
Olen kanepi vastane. See on nõrgema psüühikaga inimeste laostaja ja möla selle ümber on kuritegelik! Üldse mõnuvahendid ei ole nõrkadele. Suitsetanud olen kaua ja korra maha jätnud. Siis ei suitsetanud aasta. Aga hakkasin uuesti, sest mulle ei meeldinud mahajätmise järelmõjud. Hääl läks kähedaks ja suits meeldib mulle ka sotsiaalse suhtluse osana. Kui oled elanud väga tervislikku elu ja tuleb mingi häda, siis on see ülekohtune. Aga kui oled teinud oma tervise hävitamiseks kõik, on see õiglasem karistus.
Kas sa korilane ka oled?
Seenel käin, muid asju ei viitsi korjata. Kuuseriisikas, mis seni tundus lahe, maitseb tegelikult nüüd suhteliselt vängena ja taganeb riisikate ees. Kukeseen meeldib mulle ainult värskelt praetuna, aga mitte sissetehtuna. Kõige paremad on pilvikud ja piimaga riisikad, mis vajavad kupatamist. Šampinjonid ja sirmikud on head, aga puravik mind väga ei eruta, sissetegemisel muutub ilaseks.
Sa oled “Selgeltnägijate tuleproovi” saatejuht. Kas oled äkki kaadri taga kuulnud mõnd nõiatoidu või armujoogi retsepti?
Uues hooajas on mees, kes nõiub vee ära, nii et sellele peaks tekkima vägi. Võtab seda plastpudelis olevat vett väikeste lonksudega ja see peaks tal aitama mängus ellu jääda. Aga seda küll ei ole mu teele sattunud, et “lõika kärnkonn lõhki ja söö tema süda ära ja siis juhtub nii”. Seda usun, et inimene võib kergematest hädadest üle saada, kui millessegi usub.
Kas sul on midagi sarnast ka enda kogemusest rääkida?
Ma olen terve inimene, pole rahvameditsiini vaja olnud. Kunagi ammu matkal jäi üks mees meie grupist haigeks: palavik, nõrkus ... Alati püüti seltskonda võtta keegi arstiteaduskonnast või inimene, kel mingidki teadmised ravimiseks. Matka “arst” tõmbaski siis haigestunud poisile selja peale joodiga ruudustiku. Ja üks tüdruk ronis temaga magamiskotti, et koos higistada. See oli altruistlik tegu. Mees ja naine talvematkal ei seksinud.
Kas see oli mingi kirjutamata reegel?
Kuule, seal on kaheksa inimest ühes telgis! Teiseks sa oled tohutult väsinud! No võib-olla keegi on sättinud, eks matku võib ka erinevaid olla, mõni paneb telgi 200 meetrit edasi metsa all püsti. Ja sinna võeti kaasa ikkagi tugevad naised, kes mehe eest väljas. Blondiine sinna ei veetud.
Mis sa magusast arvad?
Olen selline inimene, et mõnikord lähen poodi, ostan tordi ja söön selle üksi ära. Näiteks suure Brita koogi. Söön üldse palju kommi ja šokolaadi. Kommidest on põhilised klaaskommid, lõhun hambaid.
Kas sa oled proovinud paastu või mingit erilist toitumist?
Esoteeriline toitumine mind üldse ei koti, noh! Moevoolud käivad edasi-tagasi ja järgmine päev lükkab eelmise ümber. Näiteks vahepeal räägiti, et või ja munad ja rasv on kahjulikud. Nüüd on see trend kummutatud ja kõige tervislikumaks asjaks tõstetud peekon. Söön pool pakki võid päevas, mul pole muna ega lihapelgust. Taimetoit on väga tore, aga lihatoit on ka hea. Minu meelest on taimetoitlased pinges, iseendaga mitte eriti suured sõbrad. Ja eriti pinges on need, kes on otsustanud karsklaseks hakata. Aga see on minu arvamus. Väga kihvt raamat on Fuchsia Dunlopi “Haiuim ja Sichuani pipar”, autor räägib, kui aus on Hiina köök. Sealsamas lüüakse kanal pea otsast ja veristatakse lammas. Inimene on bioloogiliselt segatoiduline, enne põllumajanduse arengut oli ta üldse lihatoiduline. Taimetoitlus on ju eksisteerinud viimased 50 aastat, varem pole sellist hullust olnud.
Sa oled õppinud geneetikat ja tsütoloogiat. Mis sulle ülikoolis esimese suure üllatusena selgeks sai?
Enamik meie iseloomust ja võimetest on määratud geneetiliselt, neid on võimalik loksutada vaid väikestes piirides. Kasvatusel on umbes nii suur osa, et sööme noa ja kahvliga. Nagu ütles Paris Hilton: “Kõige suurem oskus on sündida heasse perekonda ja saada endale hea geneetiline kombinatsioon.”
Filmi tegemine pikenes olude sunnil kahe aasta peale, kuidas see sulle psühholoogiliselt mõjus?
No ega pooleli saa ju jätta ...! Tagasi me ei tulnud igatahes nutuga, vaid rongiga. Sa pead vastu võtma need asjad, mis tulevad. Nüüd on film igatahes valmis ja pole üldse selline, nagu ette kujutasin. Aga selle tegemine vääris küünlaid.
