Seenelkäik
Kokkusaamine Kristjaniga on lepitud Tartumaal ühe kohaliku poe ees – milline tore endisaegne häälestus seenelesõiduks! Lubanud valmistada kiiret matkarooga, on ta paar päeva tagasi käinud luurel Välgi metsas ning leidnud kuulsa Kääpa jõe ääres pilvikuid ja männiriisikaid.
Kaasas on Kristjanil nutitelefon (“gepsiga täpsustan”), taskunuga ja innukas koer, kes üritab igal võimalikul ja veel sagedamini igal võimatul hetkel midagi hambusse habida.
“Ah, see on Ats, ta on varjupaigast,” tutvustab Kristjan uusimat pereliiget. Pikalt kestnud nälgimine eelmises elus on jätnud ränga jälje: Ats norib süüa ka siis, kui kõht täis.
“See on klassikaline valgusküllane männimets, mis meeldib linlastele ja millest Valdur Mikita on kirjutanud kaks head raamatut, “Metsik lingvistika” ja “Lingvistiline mets”. Esimene jäi märkamata, seeeest teisest sai müügitipp ja Mikitast Eesti prohvet,” lausub Kristjan autot metsateele pöörates. “Mikita soovitab sõita jalgrattaga ja märgata parallaksiefekti: kaugemad objektid liiguvad aeglasemalt ja lähemalolevad kiiremini! Metsast saab imelikke kogemusi.
”Pinnavete ekspert ja tehnika teaduste doktor Kristjan käib metsas pigem töö asjus. Jahimees ta ei ole – pole kunagi püssi käes hoidnud – ning niisama kolamiseks pole mahti.
Tuleaseme hakatuseks murrab ta kuivi kuuseraage ja veab kohale paar notti, mille najal lõke püsiks. Ning emapuu, piisavalt toore ja tugeva, et torgata läbi paja sangadest. Toidukeetmiseks vajaliku vee ammutab ta jõest, peab seda täiesti kõlblikuks ning teeb ettepaneku minna nüüd seeni korjama. Paraku leiame mõõduka ringituiamise tulemusena ainult kaks ussitanud pilvikulatakat.
“Seened on kindlasti olemas, me lihtsalt ei leia neid,” sõnab Kristjan kangekaelselt, samblase roikaga tatart segades. “Kahju, et me ei saa neid energiavaeseid metsasaadusi süüa. Õnneks on mul konserv kaasas. Kas te räimi tomatis sööte? Kristiina Ehin näiteks ei söö … See ongi koopadieet, kui sööd seda, mida loodusest kätte saad.”
Koopadieet?
Arvatakse, et vanasti sõid inimesed ühekülgset toitu. Vastupidi, toidulaud oli mitmekesine ja ilmselt ka tervislik – oldi sunnitud sööma seda, mida parasjagu leidus, vastavalt aastaaegadele, isegi ilmale. Pidi tundma erinevaid tooraineid ja nende valmistamise viise. Tänapäeval valib inimene sageli oma lemmiktoidu ja sööb selle võrra ühekülgsemalt.
Elame praegu maailmas, mis võimaldab toiduratsiooni valida, aga inimkeha kui niisugune pole kiviajast saati oluliselt muutunud. Ta vajab ikka seda, millega kohanesime kiviajal. Eelkõige olime korilased: sõime puuvilju, linnumune, seeni. Teiseks püüdsime lõksude abil linde, pidasime jahti, tuli ette isegi raipesöömist. Koopadieedi asemel võib seda nimetada ka ürg- või kiviaja dieediks.
Kuidas olid tollal lood magusaga?
Suhkrut sai puuviljast ja meest, see oli defitsiidis ja nõnda ei tekkinud ka kohastumust sellest hoiduda. Ka rasva oli vähe. Üldse oli energiatihedaid toitusid vähe. Traagiline, et tänapäeval saab suhkru vabalt kätte, seda tarbitakse rohkem, kui hea on. Metsas võiks suhkur muidugi kaasas olla taimeleotisesse lisamiseks. Tasub meeles pidada, et ka pihlakad lähevad külmaga magusaks.
Kuidas sa taimetoitlusesse suhtud?
Hästi. Ma ei vaata halvasti ka lihasöömisele, inimene on kõigesööja. Kuid lihaga ei tohiks liialdada. Selle kasvatamine on energiarikas, kaasneb suurem ökojalajälg, lisanduvad probleemid: inimeste kasvav ülekaalulisus ja eetiline moment. Mina söön liha pigem rohkem, kui peaks.
Seeni me ei saanud, aga sa murdsid mõned pohlavarred tee jaoks …
Ma ei ütle lugejale, et pohlatee on see kõige õigem. Ütlen pigem, et pärast ökokatastroofi jäävad ellu need, kes söövad seda, mida on saada. Samamoodi sööme meie tatart räimekonserviga – esiteks, et seda oli Vara poest saada, ja teiseks, et seda saab lõkke peal teha. Eks põhimõtteliselt saab metsas ka laia kivi peal pirukaid küpsetada, aga reaalselt tuleb ikka teha tatart või makarone; riis kipub kõrbema. Tõsi ta on, et see eine pole tasakaalus, puuduvad salat ja köögivili. Aga tegelikult ei peagi igal toidukorral kõiki vajalikke asju sööma.
Kuidas sa suhtud toidulisanditesse?
Toidulisandeid toodetakse eelkõige tarbija huvides, et toit säiliks, oleks tervislik jne. Näiteks tavaline toidulisand askorbiinhape ehk C-vitamiin on tervislik ja looduslik. Halvem on lugu kunstlikult sünteesitud toidulisanditega, mille eesmärgiks on vaid toidu kaubanduslikum välimus. Nagu mõned toiduvärvid, millega lapsi ostma meelitatakse.
Miks esineb tänapäeval nii palju kõikvõimalikke toiduallergiaid?
Hügieenihüpoteesi järgi on lääne tsivilisatsioonis tänu paranenud hügieenile vähem nakkuspuhanguid, kuid rohkem allergiaohvreid. Gluteeni- ja piimatalumatus on loomulikud nähtused. Piimataluvus on tegelikult õudne mutatsioon. Teise liigi nisast piima joomine on vampirism. Ei teagi, et keegi peale inimese seda viljeleks! Sama on gluteeniga. Nisu kasutamine toidus tuli ju koos maaviljelusega alles hiljuti; niisiis tekkis ka gluteenitaluvus hiljuti. Ma ei soovita piima- ega nisujahutooteid süüa, sest sisulist taluvust meil pole.
Kas sa oled ise kunagi mõnd toitumispiirangut katsetanud?
Just lõpetasin kõrre abil toitumise. Käisin lõualuu-opil ja nädal aega imesin kõrrega püreesuppi ja kartuliputru. See tüütas täiega ära, tuli tahtmine siiski süüa!
Sa töötasid kuus aastat Järva-Jaani gümnaasiumis geograafiaõpetajana, mida võid öelda laste toitumisharjumuste kohta?
Koolitoit on tehtud odavalt ja tervislikult, mistõttu see on maitsev. Ja kuna koolis läheb kõht tühjaks, siis muidugi nad söövad.
Mida sa oma perele valmistad?
Mul on kaks last, kümne- ja kaheaastane, kes elavad ühe nädala minu, ühe oma ema juures. Mu naisel on neli last, nii et meil on kärgpere. Kodus teen lihtsaid toite: pelmeene, kalapulki, makarone, võileibu. Ei tee mitmekäigulist lõunat, kellel kõht tühjaks jääb, saab teise portsu. Naabrinaiselt saan munad, Margotilt talvesibula ja Ellilt talveporgandi. Ainult õunamahla tegime ise – 70 liitrit – ja mõned purgid moosi.
Kas eelistad igal juhul kohalikku toorainet?
Koduümbruse toorainel on väiksem ökojalajälg, selle tarbimine edendab kohalikku majandust ja tööhõivet, hoiab mu suhteid kogukonnaga ning mu organism on kohaliku toiduga paremini kohastunud. Samas, osadel juhtudel on importtoiduained nii palju odavamad või kvaliteetsemad, et loobun siiski kodumaisest. Näiteks kui Kalev kräppi müüs, ostsin importšokolaadi. Üldiselt on gurmaanlus minu jaoks pigem naeruväärne hedonism. Pooldan tähelepanu pööramist muudele väärtustele, nagu armastus, lapsed ja parem tulevik.
Ats laamendab pudrupoti jäänuste kallal ega jää ikka veel rahule. “Koerad on kohastunud sööma inimeste jäänuseid ja sellisena õnnelikud,” nendib Kristjan. “Nende juhe läheks kokku, kui nad sööksid enne peremeest, siis tunneksid nad kohustust valitseda inimese üle.”
Aga juhul kui Atsist oleks tatra-tomatiräime- einet järele jäänud, kas selle oleks võinud metsloomade lõunaeineks maha valada?
“Metsloomadel on oma elu ja sellesse ei tasu sekkuda,” vastab Kristjan. “Ja tühjad konservikarbid tuleb ka kaasa võtta.”
P.S. Mõni päev hiljem teatab Kristjan: “RMK osakonnajuhataja väitis, et Välgi metsad on lihtsalt seentest tühjaks tehtud! Nii et küllap jõudis keegi meist ette nende va pilvikute korjamisega.”
