Kui katsetamisest saab reegel
Lilia naerab, et nad on nagu Itaalia perekond: juba lõunalauas istudes arutavad, mida õhtuks süüa. Kui Lilia, tollal Üksvärav, missinduse kuldajal 1993. aastal esikaunitariks krooniti, sõitis ta üsna pea Itaaliasse õppima. Sellest tuli isegi skandaal, et välismaal viibimise tõttu ei saanud ta järgmisele missile krooni üle anda. Lisaks ärijuhtimistarkustele, mida naine tookord Itaalias omandas, jäi võib-olla tugevamaltki hinge ja vereringesse armastus kohaliku köögi vastu.
“Õppisin seal pastat valmistama, jumaldan mereande, hea oliiviõli ja küüslauk on kõige alus,” loetleb Lilia märksõnu. Koos kinnisvaraäris tegutseva abikaasa Markoga on ta ka hiljem korduvalt Itaalias käinud, sealhulgas toidu- ja veinireisidel ning osalenud kokanduskursustelgi.
Süüa teha on Liliale meeldinud nii kaua, kui ta ennast mäletab. Oma leedulannast ema Daliat peab naine superkokaks. Majandusprofessorist isa töötas mitmetel juhtivatel kohtadel, olles 1990-ndatel ka Riigikogu liige. Seoses isa tööga käis kodus palju külalisi, mis lubas ema andel köögis ja võõrustajana särada.
Lilia elus on olnud ka perioode, kui ta kööki eriti ei jõudnud. Kui pojad Hugo (11) ja Lukas (7) olid väikesed, jäi söögitegemine rohkem abikaasa hooleks.
“Meie tutvusringkonnas saavad kõik mehed köögis suurepäraselt hakkama,” kinnitab Lilia. Kristiansonid võõrustavad tihti külalisi ja käivad ise külas, kus hea roog on laual aukohal. Tihti ongi neil koosviibimistel meestel köögis põhiroll.
Kuigi Lilia töötas aastaid pangas, ei tundnud ta ennast seal siiski päriselt nagu kala vees. Läks hoopis sisearhitektiks õppima ja on nüüd selles vallas edukalt läbi löönud. Isegi nii edukalt, et argiõhtul Oma Maitse võõrustamiseks kuidagi aega ei leia. Lõpuks ühendamegi meie külaskäigu niigi plaanis olnud pühapäevase sõpradega kokkusaamisega. Lilia pole perenaine, kes tund aega enne külaliste tulekut ähmist õhetavate põskedega viimaseid toimetusi teeks. Pigem on nende sõpruskonnas kombeks toite koos külalistega teha, enamasti midagi uut ja huvitavat katsetades. Kuna pärast jõule on kõik oma isu rasketest toitudest täis söönud, valis Lilia seekord valmistamiseks jaanalinnulihast böfi ja tuunikalaga salati, mis nimest hoolimata annab põhiroa mõõdu välja.
Kraabitud, mitte purustatud
Kena tükk jaanalinnuliha on saabunud otse Muhumaa jaanalinnutalust ja see on juba kraabitud kujul. “Õige
böfi jaoks tulebki liha just kraapida,” räägib Lilia. Aga kuna see võib tunduda päris keeruline, siis pole midagi hullu ka hakklihamasina kasutamisest. Lilia võtab taldriku, paneb sinna keskele ümmarguse vormi ja surub nii palju liha vormi põhja, et saaks umbes 2 cm paksuse kihi. Kui on tegemist suure eelroaga, siis võiks arvestada 100 g liha inimese kohta, aga kui toitu tuleb veel, siis piisab ka poole väiksemast kogusest.
Abikokk Marko seob põlle ette ja asub profi osavusega nuga käsitsedes sibulat ning kurki hakkima. “Me hakime kõik hästi peeneks, see on mul jälle vanematekodust sisse jäänud,” selgitab Lilia. Seekord on lõikelaual šalottsibulad, aga tavalised peaksid sama hästi sobima. Ega Liliagi täpselt tea, sest jaanalinnulihast valmistab ta böffi esmakordselt. Või üldse jaanalinnulihast toitu. “Käisime hiljuti ühel õhtusöögil, kus oli imehea jaanalinnulihast carpaccio, see tekitas huvi ka ise sellest midagi valmistada. Böff aga on mul viimasel ajal suur lemmik, olen seda restoranides palju söönud ja vaadanud, kuidas on tehtud ja serveeritud,” selgitab Lilia.
Kuni Marko veel kurki ja sibulat tükeldab, nuputab Lilia, kuidas keskel olev böfiports kaunistada. Taldriku servale väikesed pooleks lõigatud konservkurgid, nende kõrvale anšoovised, mõned kapparid … Lilia teeb kapiukse lahti, vaatab, mis seal on ja mida annaks kasutada. Niiviisi käigu pealt katsetades neil enamasti süüa tehaksegi.
Õige taldrik ja veiniklaas
“Parim on lihtne valge taldrik, see moodustab toidule tausta,” jagab sisekujundajana töötav Lilia nippe. Kooselu alguses oli Lilial ja Markol punakas serviis, aga nüüdseks on enamik nõusid valget värvi. Nii pääsevad toidu värv ja tekstuur kõige paremini mõjule.
Böfi juurde käib ka tomatikaste. Kooritud või purustatud tomati konservi kasutab Lilia üsna palju. Eriti talvisel ajal on see paremgi kui n-ö värske tomat. Maitseks jahvatatud musta pipart, soola, tšillikaun, värsket koriandrit, küüslauku, oliiviõli. Kaks viimast käivad Kristiansonite köögis peaaegu iga toidu sisse. Ja ehtsat taluvõid kasutatakse ka palju. “Tegelikult me sööme tervislikult ja mitmekülgselt, kaaluprobleeme nii ei teki,” täpsustab Lilia võijutu peale. Poegade suur lemmik on kartulipuder, head kartuliputru aga ilma võita ette ei kujuta. Poisid teevad nii palju sporti, eriti Hugo, et kõik süsivesikud ja valgud kuluvad ära ning jääb puudugi. “Muidu me kartulit eriti ei söö, liha kõrvale käib tavaliselt hoopis salat,” lisab Lilia.
Roa kõrvale serveerib Marko Pinot Noir’d, pöörates tähelepanu klaasi kujule. Mõni aeg tagasi käisid Lilia ja Marko veiniklaaside koolitusel – pole sugugi ükskõik, millisest klaasist millist veini serveerida. Klaasi kujust oleneb, millisele keele osale vein esimesena satub, ja see on maitse tajumiseks äärmiselt oluline.
Tuunikala Alter Ego ainetel
Böfitaldrik valmis, on aeg asuda tuunikala ja salati kallale. “Ma saan päris palju ideid restoranides süües. Kui midagi maitseb, siis üritan ära arvata, millest ja kuidas see tehtud on, ja kodus järele teha. Sarnast toitu tuunikalast sõin viimati Alter Egos,” avab Lilia järgmise roa tagamaid.
Tuunikala tükid, üks parajalt suur lõik igale sööjale, on hommikust peale kerges marinaadis oma aega oodanud. Lilia teeb alati kõik marinaadid ise, eelistades lihtsaid ja kergeid maitsestusviise. Tuunikalale näiteks oliiviõli, natuke soola ja sidrunimahla. Nii jääb kala oma maitse alles. Kalalõigud tuleb kergelt kahelt
poolt praadida ja serveerida salatipadjal. Lilia tõstab lauale salatikuivataja. “Sõbrad kinkisid mõni aasta tagasi ja nüüd ma ei kujuta ettegi, kuidas me enne seda hakkama saime,” kiidab ta lihtsat riistapuud, mis veidi laste vurri meenutab.
Salati paneb Lilia seekord kokku verevast oblikast (annab ilusa värvi), rukolast ja sparglist. Sparglit keedab 3–4 minutit soolaga maitsestatud vees ja praeb paar minutit võis. Koostisained selguvad taas käigupealt, kapiuksi avades. “Peamine on, et tooraine oleks hea ja värske, siis ei saa midagi valesti minna,” ütleb Lilia. Paar korda on siiski temagi ebaõnnestunud: Leedu rahvustoit kugelis läks tal täitsa aia taha, ja hiljuti rikkusid ühe salati kibedad seedermänniseemned.
Kooke nende kodus eriti ei küpsetata, välja arvatud õunakoogid.
“Tarte Tatin, Prantsuse tagurpidi õunakook, on mu suur lemmik,” kiidab Lilia. Ja kui pojad tahavad pannkooke, siis nad neid ka saavad. Ka seekord saabub järelroog koos külalistega.
Dopinguspetsialist Kristjan Port tuleb uhke pudinguga, mida on vastavalt kõigile reeglitele neli tundi aeglasel tulel keedetud. Port viib meid kiirelt kurssi pudingukeedu põhitõdedega ja mainib siis, et tegemist on tema esimese pudinguga. Katsetamine on sellel sõpruskonnal tõesti reegliks!
