Kibeda bergamoti veetlus ja hurm
Bergamott, kelle esivanemateks arvatakse olevat laimi- ja pomerantsipuu, on tuntud juba iidsetest aegadest saadik. Aasia maade kirjalikes allikates leidub viiteid bergamotile 1. sajandist, õige hoo sai puu kasvatamine sisse aga alles 17. sajandil ja oma osa ses loos on ka kuulsal tualettveel Eau de Cologne’il. Bergamotikasvatuse teenäitajateks olid itaallased, kes alustasid istandustega Lombardias. Nüüdseks on istandused koondunud Calabria piirkonda ning Bergamo linnast on tuletatud puu praegune nimi. Õigluse nimel peab lisama, et peale Itaalia kasvatatakse bergamotti veel ka Hispaanias ja Prantsusmaal, Marokos ja Elevandiluurannikul, Argentinas ja Brasiilias ning Hiinas, Jaapanis ja mitmel Lääne-India saarel. Mõõtudelt on puu tagasihoidlik, sirgub kuni viis meetrit kõrgusse, ent püstjas võra ja igihaljad lehed ahvatlevad seda ka dekoratiivsetel eesmärkidel kasvatama. Õied on tillukesed ja valged ning kroonlehtede kujutis meenutab tähte. Viljad on õige väikesed ning värskel kujul söödamatud. Rohelise katte ja sisuga bergamotid on ühtaegu nii hapud kui ka mõrud ja olgem ausad, üsna eemalepeletavad.
Karmi koorega
Ometi on neilgi viljadel oma trump võtta. Välimises, vilja katvas kihis leidub ohtralt eeterlikku õli, mis koguneb värvunud kooreosa spetsiaalsetesse mikromahutitesse. Viljakoortest pressitud õli on kollakasrohelise tooniga ja nõrgalt vürtsika lõhnaga. Tundlikuma haistmisega inimesed eristavad aroomis nii lavendlit kui ka sidrunit. Õli pressimine on tänaseni jäänud valdavalt käsitööks, sest mehhaniseerimine pole õnnestunud. Ühe liitri õli saamiseks on vaja ligi 200 kilo bergamotiviljade koori. Peale viljakoorte saab õli valmistada ka puulehtedest ja -õitest, kuid sellisel juhul kasutatakse teistsugust valmistusviisi – destilleerimist veeauruga. Bergamoti eeterlikust õlist on tänapäevaste biokeemiliste analüüsivahenditega tuvastatud ligi 300 erinevat keemilist koostisosa, mis kõik annavad oma panuse nii erilisse aroomi kui ka maitsesse.
Toiduilma parfüümseim tegelane
Vaieldamatult kõige kuulsamaks bergamotitooteks on Earl Grey tee. Bergamotiõliga on seda rikastatud juba aastast 1830. Veel leiab eeterlik õli kasutust mitmes likööris, et anda sinna isikupärast mekki ja lõhnabuketti. Näiteks on bergamotiõli sellistes kuulsates liköörimarkides nagu Curaçao, Cointreau ja Grand Marnier. Purustatud viljadest tehtud vesiekstraktiga maitsestatakse puude kasvatuspiirkondades karastusjooke. Itaalias on bergamoti viljalihast vahelduva eduga proovitud valmistada ka marmelaadi, kuid vaatamata kirkale rohelisele värvile pole see inimestele kuigi meeltmööda. Viljade kuivatatud ja suhkrustatud koortest saab toota vürtsikat sukaadi. Sel moel on bergamott populaarne just Kreeka köögis. Prantsuse kulinaarias kasutatakse aga viljaliha kibehaput mahla pardipraadide lisandiks pakutavas kastmes. Julgelt tarvitatakse bergamotiõli Küprosel ja Prantsusmaal – peamiselt vängevõitu teelisandina.
Hurjutab stressi ja kosutab keha
Bergamoti õlilisand on teretulnud külaline väga paljudes parfümeeriatoodetes. Eriline koht on õlil aroomteraapias, kus seda kasutatakse ängistuse, masenduse, pingete ja vaimse stressi leevendajana. Õlil on ka otsene ravitoime, mis avaldub nii mikroorganismide hävitamises kui ka nõrga valu vaigistamises. Tihti pruugitakse bergamotiõli söögiisu tõstva ja seedimist parandava toime pärast. Samas ei sobi see ülitundlikele inimestele, samuti ei tohi bergamotiõli välispidiselt kasutada enne otsese päikesevalguse kätte
minemist, sest bergamott muudab naha ultraviolettkiirguse suhtes tundlikuks. Lõhnalambis kasutatav bergamotiõli peletab edukalt putukaid ning õli lokaalne lõhn aitab neljajalgseid “nurrmootoreid” võõrutada valedest kraapimisobjektidest. Eelnevatel sajanditel pruugiti õli ohtralt ka maagilistel riitustel. Usuti, et vägeva aroomiga õli kaitseb kurjade jõudude ja ohtude eest. Keskaegses Itaalias kasutati bergamotivilju naiste viljakuse taastamiseks ja meestel jällegi risti vastupidisel eesmärgil – suguvõime mahajahutamiseks.
