Punast liha ja adrenaliini
Novembris jõudis kinodesse film “Deemonid”, mille stsenaristiks ja ka režissööriks Ain on. Autor kinnitab, et linateose vahendusel oli kõigil võimalus kasiinosse jalga tõstmata kogeda emotsioone, mis valdavad mängureid. Mäeots ei salga, et stsenaarium põhineb tema enda läbielatul kümmekond aastat tagasi.
“Ma ei pea seda varjama, sest olen täna hoopis teine inimene. See kõlab tobedalt, aga kui ma sellele perioodile tagasi vaatan, näen nagu võõrast ja mõtlen, kuidas ma sain sellise jama endale korraldada.”
Tasakaalutu käitumine on jäänud tormilisse noorusaega. Nüüd katsub Ain olla eeskujuks oma kolmele
lapsele. Vanim, Tristan (7 a), alustas sügisel kooliteed, kodus on veel tütar Marthareet (3 a) ja poeg Ronald (2 a). Kui igapäevane söögitegemine jääb peamiselt abikaasa Kristeli õlule, siis näiteks kraani all paar taldrikut puhtaks pesta ei ole meespoolele mingi katsumus. Nõudepesumasin pannakse käima ikka siis, kui sinna piisavalt sisse on laduda.
“Kui ma kunagi rantjee-elu peaksin hakkama elama, mida kardetavasti ei juhtu, siis ma hea meelega toimetaksin rohkem köögis,” unistab lavastaja. Argipäevadel pere ühise laua taha naljalt ei satu. “Lauadki on erineva kõrgusega,” muigab Ain noorima poja söögitoolile viidates. Erinevas vanuses ja pahatihti ka erisoovidega laste tõttu jääb pereemale teenindaja roll. Oma lapsepõlvest mäletab Mäeots ühist laua taga istumist rohkem. Sellel aegade hõlma vajunud kombel on oma võlu. “Minu graafik on selline, et pool aega olen Tallinnas ja jõuan koju hilja õhtul. Söön seda, mida on.”
Toidu suhtes on mees üsna leplik, kuid enam mitte nii valimatu kui lapsena. “Mis ette pandi, kõik sõime ära,”
meenutab Ain enda ja venna hundiisu. “Ka kõrbenud toidu panime nahka – polnud asigi!” Nüüd eelistab ta puhtaid maitseid, hoolib tooraine kvaliteedist ja usaldab toitu valides silmi: “Olen seda meelt, et kõik peab olema arusaadav ja silmaga näha, mis toidu sees on. Ka poes valides vaatame ikka, mis on ilusam ja värskem.” Näiteks kulinaarialeti salateid näitleja lausa väldib, sest need on reeglina kõige odavamatest ja sageli ebakvaliteetsetest komponentidest kokku segatud ning see on ka maitsest tunda. Kui ikka kartulisalati – isu peale tuleb, peab ise hakkimise ette võtma. Toidukaupluses eelistab pere käia nii vähe kui võimalik – kord-kaks nädalas, sest poodlemine võtab tohutu aja. Mäeotsad söövad meeleldi ja sageli
väljaspool kodu. Pereisa soosingus on Itaalia, Vene ja Kantoni köök. Kiirtoidu suhtes on lastele kehtestatud piirid: “Lapsed ise teavad ka, et see ei ole päris söök, vaid mingi rasvane kiusatus,” märgib perepea.
Nutitelefon ja kempsukatse
Teatri- ja filmitöö tõttu on Ain küllalt palju ringi reisinud. Välismaal ta söögi pealt kokku ei hoia, burgerit ei söö, vaid otsib kohalikku eripära. “Kõlab banaalselt, aga üritan turistilõkse vältida,” ütleb ta, “lähtun sellest, mida kohalikud soovitavad, või võtan appi interneti.”
Kui esimene valik on langetatud, tuleb korraldada kempsukatse. “Toidukoha headuse üle võib otsustada tualeti seisukorra alusel,” on maailma näinud mees kindlalt veendunud. Ajakirjaniku kõhklevat ilmet märgates juhendab ta südikalt: “Lihtsalt lähed sisse ja küsid, kas tohib tualetis käia. Kui tualetis on
meeldiv atmosfäär, on see kindel märk, et selles asutuses pööratakse tähelepanu ka teistele pisiasjadele. See näitab omaniku suhtumist klienti – tualett on toidukoha peegel!”
Eredaim toiduelamus – nälg
Kui tänapäeval oleme toidu ja teeninduse vallas juba teiste eurooplastega samavõrd nõudlikud, siis äsja taasiseseisvunud Eestis, kus käibel olid veel Vene rublad, mingit pirtsutamist ei olnud. Selle asemel, et eredaima toidumälestusena kirjeldada ekstravagantseid hõrgutisi, jutustab Vanemuise teatri draamajuht loo, mille peategelaseks on nälg.
“Oli aasta 1991, lavaka esimese kursuse lõpp. Kursuse juhendaja Ingo Normet ajas kursusele välja Avignoni teatrifestivali külastuse. Reisiraha saadi kokku sponsorite ja fondide abiga. Sõitsime rongiga kaheks nädalaks Prantsusmaale. Konservid olid muidugi kaasas, aga need said otsa. Toitusime punasest veinist ja kõige odavamast pikast saiast. Keegi ostis kogemata veini pähe äädikat ja konservi asemel koeratoitu. Loomulikult tuli veel kõhu kõrvalt kokku hoida, et osta teksaseid ja muud ihaldusväärset, mida toona ainult välismaalt sai. Tagasi tulles oli raha täitsa otsas.
Berliini raudteejaamas Leningradi rongioodates levis teave, et niipea kui rong Nõukogude Liidu piiri ületab, avatakse restoranvagun, kus saab rublade eest süüa osta. Meie seisund oli selline, et joonistasime ruudulisele paberile pastakaga sülti, keedukartuleid, kartulisalatit, petipiimapakke, mille äralõigatud nurgast immitseb tilgake, ahjuliha – mm ... Kõik kirjeldasid, mida nad sööksid, kui koju jõuavad. See lõppes sellega, et mõni lõpuks nuttis.”
Lõbusaid seiku meenub Ainile teisigi. Näiteks mäletab ta täpselt, kuidas sai alguse tema kirglik suhe krevettidega. Oma mereannilembuse kohta ütleb lavastaja, et hiidkrevettidega võib teda peaaegu ära osta.
Tegevus toimub üheksakümnendate keskel Rootsi laeva buffet’-restoranis. Tegelased: Ain Mäeots ja Üllar Saaremäe. “Mina ladusin endale ette igasugu head ja paremat. Üllar kuhjas oma taldriku lihtsalt krevette täis, sidruniviil kõrvale, väike valge vein või õlu ja muudkui paugutas. Proovisin ka ja – kõik!” Sellest ajast pole armastus krevettide vastu raugenud. “Pole midagi paremat kui grillitud hiidkrevetid!” õhkab ta.
Toiduelamused jõuavadki Ainini peamiselt inimeste kaudu. See kehtib ka uute retseptide kohta. “Kokaraamatuga ei oska ma midagi peale hakata,” tunnistab kino- ja teatrimees. “Pean vahetult nägema ja osalema toidu tegemises, kuni söömiseni välja, siis ma omandan selle roa.”
Oma Maitse lugejatele pakub Ain mereannisuppi, mis on tema pere toidulaual keskmiselt korra kuus juba nii mitu aastat, et keegi enam ei mäleta, kust see retsept tekkis. Veisefileelõikude juurde käib aga üks“sõge salat, kuhu pannakse võimalikult palju asju sisse” ja mille algidee pärineb ühelt hollandlaselt, kellega Ain kümmekond aastat tagasi Inglismaal teatri suveülikoolis kuu aega koos tudeeris.
