Roosa veini olemus
Eksib see, kes arvab, nagu valmistataks roosat veini punast ja valget kokku segades. Kuigi ka nii seda veini tehakse. Väärikale veinivalmistajale oleks selline lähenemine aga liiga labane. Traditsioonilistelt veinialadelt pärinev roosa vein on seetõttu eranditult valmistatud punastest viinamarjadest. Uues Maailmas ei ole reeglid sedavõrd jäigad ja seetõttu on ka segatud roosad veinid olemas. Need on hinnaskaala alumise otsa säästutooted ja on päris selge, et päris Barbie neid ei ostaks.
Punastest marjadest saab roosat veini imelihtsalt. Pressides marjadest väljuv läbipaistev (valge) mahl saab roosaka varjundi kohe, kui ta kas või mõne minuti on punaste kestadega kokkupuutes. Enamasti lastakse värvil imenduda veidi kauem ja kesti leotatakse loetud tunnid. Nii kanduvad peale värvi üle ka punasele marjale omased maitsed, mis õiges koguses doseerituna annavad veinile sügavuse ja nüansirikkuse. Leotamine võib kesta ka üle ühe ööpäeva, kuid siis on tegu pigem punaveiniga ja paljud veinivalmistajad käsitlevadki enda tumeroosakaid veine hoopis heledate punaste veinidena – klarettidena (clairet, claret). Itaalias ollakse vahel lausa solvunud, kui chiaretto’st või cerasuolo’st räägitakse kui roosast veinist. “Mõelda vaid, meil on kestadega kontakt üle kolme ööpäeva ja mingi põhjala ignorant räägib roosast veinist!”
Roosa vein võib sündida ka n-ö veritsemise teel. Selleks lastakse pressitud marjadel mõnda aega seista mahutis. Välja imbuv mahl omandab punase värvi ja näib, justkui marjad veritseksid – seetõttu ka selline nimi. Umbes iga tunni tagant pumbatakse selline mahl ära, et teha ruumi järgmisele. Iga kord kontrollitakse
mahla maitset ja värvi ja kui need muutuvad liiga tugevaks ja tumedaks, lõpetatakse roosa veini jaoks mahla kogumine. Mahl kääritatakse ja sünnib säravalt roosa vein. Marjade ülejäänud osa kasutatakse hästi
kontsentreeritud punase veini juures.
Sobilikud toidud
Roosade veinide ülesehitus lubab neid edukalt kasutada koos söögiga. Kulinaarses mõttes on alati mugav, kui veinis on veidi magusust ja maitse pole pealetükkiv. Nii valin restoranis roosa veini tihti juhul, kui seltskond otsustab süüa kala- ja liharoogi samaaegselt. Vein jääb paratamatult küll veidi toidu varju, kuid kõigil on võimalus nautida sama jooki ja tahes-tahtmata muutub see kohe ka vestlusteemaks, sest kui näiteks lõhega tundub vein sobivat, kerkib ju kohe küsimus naabri rüüpe loomalihaga sobivuse kohta. Ja tõesti, ka talle see sobib! Sama ei juhtuks olukorras, kus lihasööja peaks sunniviisiliselt jooma Chablis’d või hautatud koha kõrvale valataks Pauillaci.
Roosa veini stiililised erinevused annavad selle armastajale veinivalikul vabad käed. Liharoogade juurde sobivad paremini punaverelised roosad, mereandidega kirelõõmas kuivad roosad ja kalaga kerglase muigega veidi mahlakamad roosad. Nn turboroosasid pakkuge vaenlastele ja aristokraatroosad käige välja siis, kui tahate kellelegi muljet avaldada.
Roosa veini stiilid
Roosat veini on äärmuslikes stiilides ja et poest õige pudel leida, selleks ei teeks paha alljärgnev meelde jätta.
Turboroosad: Sündinud punase ja valge veini segamisel. Ebamaiselt erksad, vahel lausa lillakasroosad veinid meenutavad välimuselt pigem tänapäevaseid lastejooke või jõuga kaks numbrit väiksemasse neoonsesse vorstinahka pugenud suvitajat. Kangust jagub 14%, magusus aitab üle klaasiserva rulluvat trullakat maitset taltsutada. Maitse poolest pigem kokteil kui vein, järelnähtudelt samuti.
Kerglase muigega: Värvilt suhteliselt heleda vaarika- või lõhevarjundiga. Maitselt magusad ja värsked. Sobivad hästi suveterrassile vestlust edendavaks karastusjoogi asendajaks.
• Enamik Prantsusmaa Loire’i oru roosadest, eriti Rose d’Anjou, mis valmib peamiselt Grolleau Cabernet Franci sordist. Meenutab maasikaid, roosivett ja lutsukomme.
• Portugali roosad veinid, nagu Mateus Rosé ja Gatão. Värsked ja happesemad, kuid meelitavalt magusad.
• White Zinfandel – California veinitööstuse löökvein 1980-ndatest. Morsilik, magus. Hiljem katsetati ka White Merlot’ valmistamist. Nimi on veidi eksitav (valge asemel on vein ju roosa) ja nii on viimasel ajal hakatud siltidele kirjutama ka “Zinfandel (või Merlot) rosé”.
Kirelõõmas: Vahemere kallastelt pärinevad säravroosad, särtsakalt erksa happesusega, elava mahlakusega ja vürtsikalt piprase järelmaitsega roosad veinid. Tihti Grenache ehk Garnacha sordist. Lõuna-Prantsusmaalt Provance, Tavel. Hispaaniast Navarra. Itaaliast Salice Salentino.
Aristokraat: Kahvatud, peened, ülikallid, nüansirikkad ja väärikad. Roosade veinide koorekiht, mis pärineb valitud väikestest külakestest. Harva Eestis müügil. Valmistatakse näiteks Lõuna-Prantsusmaal Bandolis
ja mõistagi Champagne’is (loomulikult koos mullidega). Kui neid pruugid, tead ise kõige paremini, miks ja kuidas, ja mis kõige tähtsam – kellega!
Punavereline: Mahlakad, tanniinised ja lopsakad roosad veinid, mis oma hingelt on hoopis punased. Eeskätt Itaalia eripära. Seal kannavad veinipiirkonna nime kõrval lisanimetust chiaretto või cerasuolo.
Väga sobilikud kuumal suveõhtul punaveini asendama.
