Siirupimaailma IPA

Kord astus Ungru üks kokkadest reipal sammul resto uksest sisse, endal kaval naeratus ees ja pilkupüüdev purk kaenlas. Purgis laisalt loksumas elektrililla siirup, mille autoriks oli tooja taimetargast isa Teet.

Kööki tabas hetkega sagin ja tuntav elevus. Isegi elu näinud kokad tahtsid teada, kuidas elektrililla maitseb. Selgus, et kohe nii hästi, et sellest päevast saadik meisterdab Ungru toimkond isegi seda põdrakanepisiirupit. Vot nõnda käib sharing is caring Hiiumaa kombel.

Sõpradele leti alt

Kuid põdrakanepisiirupi värv pole teps mitte ainus, mis mehi murrab. Sama erakordne on selle maitse – sutsu kibe, kuid mitte ebameeldivalt, pisut rustikaalne, kuid seda sümpaatselt, veidi ürdine, kuid mitte häirivalt. Keda mainitud maitsed just kiljuma ei pane, teadmiseks, et pigem kostub nurinat selle üle, et hüva kraami ei saa kaasa osta. Kuid eks nii mõnigi kord ole purk või paar vaikselt kaasa pandud.

Ungrus vägesid juhatav Andrus Talvari on sellest leiust ise ilmselgelt sillas, öeldes otse: „Kui rabarberisiirup on õllemaailmas Saku Kuld, siis põdrakanepisiirup kisub jõuliselt sinna käsitöö IPA poole.“ Kuid isegi tema on sunnitud tõdema, et päris mudilastele pole mõtet vast seda kraami pakkuda.

Kes põdrakanepiga veel sina peal pole ja ei tihka kohe suurt siirupitegu ette võtta, saab selle raviomadustest tuubil taimega ka tasa ja targu sõprust sobitada. Alustuseks võiks selle õitest potitäie teed keeta või siis varred salatisse hakkida, hoiatades siiski, et viimane kipub keskmisele maitsele pisut kibe olema, passides pigem „edasijõudnumatele“.

Magusale soola, soolasele magusast

Kuigi põdrakanepist annab mida iganes teha, tuksub Andruse süda siirupi taktis. Sest lisaks kõigele muule sünnib sest suurepärane magushapukas limonaad. „Uhad pokaali neli sentiliitrit siirupit, kaks sentiliitrit sidrunimahla, vesi peale ja valmis ta ongi! Kes soovib pisut edevamat pilti, võib mõned põdrakanepiõiedki sisse visata,“ lisab ta täpsustuseks. Kel isutavad aga pisut krehvtisemad joogid, võib julgelt törtsu siirupit napsuga joogi hulka valada.

Kuid samahästi passib siirup söögigi sisse. Möödunud aastal pakuti näljastele näiteks mahelambatalle kotletti, mida sai siirupiga õrnalt maitsestatud. Toona läks küll käiku kuusevõrse oma, kuid mees ei näe mingit põhjust, miks ei võiks selleks põdrakanepki olla. Nagu ta ise ütleb: „Magusale ikka sutsu soola ja soolasele magusat. Muidu asjad lihtsalt ei toimi.“

Nässu läinud „marineeritud“ kurk

Kuna looduslik kraam kipub eriti valgustundlik olema, tasub siirup võimalikult pimedasse ja jahedasse ruumi ootele jätta. Nii püsib see lahedalt paar aastat, ilma et maitse ja värv vahepeal lahkuksid. Ungrus hoitakse siirupeid küll vaakumpakendis ning sügavkülmas, kuid korralik keldergi peaks asja ära ajama.

Lõpetuseks julgustab Andrus agaralt katsetama, lisades, et nii mõnigi pärl sünnib just vussi läinud korrast. Selle kinnituseks räägib mees loo, kuidas kord olevat brüleekreemi lisandi, „marineeritud“ kurgi tarvis potis sidrunisiirup lauluga podisenud. Kohe nii, et sutsu veel, ja kõrbenud see olekski. Uudishimulikud kokad otsustasid kurgid siiski siirupisse visata, et siis üllatusega tõdeda: kukkus teine välja teisiti, kuid kordades paremini!

Põdrakanepisiirupi keetmine on Andruse sõnutsi lihtsamast lihtsam. Eks oma silm ole kuningas, nii et tule ja veendu selles siin ise.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada,
kirjuta sellest [e-mail].