See õunasiirup teeb ahjulõhega lihtsalt imesid

Kord sattus hollandlane Piesta Kuusikaru talu toodangut uudistama. Valik oli uhke ja mekkis hästi, kuid ometi küsis mees imestunult: „Miks siin ometi õunastroopi ei pakuta!?“ Et sõna oli võõras, ei jäänud pererahval muud üle, kui sama imestunult vastu küsida: „Mis asi see veel on!?“ Selgus, et tegu on käsitsi valmistatud õunamahlakontsentraadiga, millel nii mõneski riigis vähemalt sajanditepikkune ajalugu ette näidata.

Et mõte tundus põnev, sündiski pererahva peas peagi mõte stroobitegu ette võtta. Seda enam, et tegu ise näis lihtsamast lihtsam – kuumutad täismahla madalal tulel seni, kuni sellest 1/3 järel. Vahepeal viskad sutsu suhkrut sisse – muidu suudaks tulemust vaid koolitatud peakokad hinnata – ja valmis see vedela mee konsistentsiga magusalt hapukas siirup ongi. Muide, tegu kraamiga, mida doseeritakse ikka teelusika, mitte kulbi kaupa.

Kuid võta näpust, nii lihtne see tegu siiski pole. Jutu käigus selgub nimelt, et päris igast õunamahlast stroop ei õnnestugi. Perenaine Külli tunnistab, et kui nad kolm aastat tagasi oma katsetustega alustasid, viskas ta nii mõnedki leheküljed punaseid märkusi täis. Kui kõik need kogutud õppetunnid lausega kokku võtta, siis liiga magusad ja mahedad mahlapartiid ei sobi mitte, samuti õunasordid, milles on vähem pektiini.

Heinale ei maksa minna

Samas julgustab ta igal juhul koduköögis julgelt katsetama, sest halvim, mis võib juhtuda, on see, et stroop tuleb soovitust sutsu moosisem või siis vastupidi, pisut vedelam. Kuid ega sellest maitse kannata.

Külli mainib, et väga väikese kogusega ja üüratult laia potiga pole mõtet kätt harjutama hakata. Sest nagu ikka, on siirupid päris kärmed kõrbejad ning nende tingimuste juures on see eriti lihtne juhtuma. Kuigi päris kõik need paar tundi, kui stroop potis podiseb, pole mõtet ninapidi juures passida, siis päris heinateole ei soovita Külli kah kaduda. Siirup tahab ikka aeg-ajalt segavat kätt ning distsiplineerivat pilku tunda saada.

Külli ise on küll rafineerimata roosuhkru usku, kuid usub, et teistegi sortidega peaks stroop õnnestuma. Lihtsalt maitselt on rafineerimata rafineeritud versioonist märksa tugevam ning annab siirupile mõnusa karamellise nüansigi.

Kui naise käest küsida, millega stroopi kokku passitada, puistab ta puusalt retsepti, mis kõlab järgmiselt: pistad eelnevalt kergelt soola, pipra ja stroobiga üle pintseldatud lõhe või forelli ahju, ning hiljemalt 20 minuti pärast vaatab vaagnalt vastu delikatess missugune! Nimelt loob stroop kalale õrna karamellise kaitsekihi ning nii ei pane selle mahlad ja maitsed ajama, vaid jäävad kenasti täpselt sinna, kus nad olema peavad.

Nii mõnigi kunde ütleb aga otse, et stroop jäätise, grilljuustu või Brie juustuga on täitsa tore, kuid salatikastmes on see lihtsalt asendamatu. Pisut stroopi, sorts õunaäädikat, paar lusikatäit oliiviõli ning valmis see ongi, kuuldavasti parim salatikaste ilma peal.

Uudishimulikud eestlased

Kui poeletilt vaatavad vastu vana hea õunamoos ja selle kõrval kergelt võõrapärase aktsendiga stroop, siis kumma järele haarab alalhoidliku eestlase käsi? Võiks arvata, et turvalise klassika, kuid võta näpust. Külli kogemus ütleb, et tegelikult on eestlane üks parajalt uudishimulik rahvas, arutledes endamisi pigem nõnda: „Noh, moosi jagub meil endilgi. Aga mis imeloom see õunastroop veel on!?“

Kes veel ei tea, peab kindlasti järele proovima: avatud talupäevadel saab Piesta Kuusikaru talus tegu oma silmaga kaeda, kuid kes sinna ei jõua, leiab abikäe siit.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada,
kirjuta sellest [e-mail].