Aeglase Toidu liikumise juht Carlo Petrini muudab maailma
Liikumise Slow Food vaimse isa Carlo Petrini töökalender on aukartustäratavalt tihe. 21. aprillil toimus nisule pühendatud Aeglase Toidu päev Slow Food Day ja aprilli lõpus Kopenhaagenis Põhjamaade väikepõllumeeste kogunemine Terra Madre Nordic ning juba valmistub Petrini juulis toimuvaks IX Slow Food Itaalia kongressiks Toscanas, Montecatini Termes, rääkimata 20.-24. septembrini toimuvast suurüritusest Terra Madre, mis toob kokku tuhandeid väikepõllumehi üle kogu maailma.
Ajakirjanik, sotsioloog ja aktivist Carlo Petrini, omadele Carlin, sündis 1949. aastal Bras aedniku ja raudteetöölise perre. Väikelinn Bra asub Piemonte maakonnas Loode-Itaalias, umbes 50 kilomeetri kaugusel Itaalia suuruselt neljandast linnast Torinost. Maakond on rahvusvaheliselt tuntud veinipiirkond, kus aastas toodetakse 3 miljonit liitrit veini ja mille lõunapoolsemad veinifarmide maastikud Langhe, Roero ja Monferrato kanti 2014. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja. Suurematest linnades jäävad Piemontesse veel Novara, Alessandria ja Asti.
Karismaatiline Petrini hakkas enogastronoomiaga tegelema juba 70ndate aastate lõpust. 80ndatel oli ta üks neist, kes seisid mõjuka toidumääraja Gambero Rosso sünni juures. Ta on teinud kaastööd ajalehtedele l'Unità, La Stampa ja la Repubblica, kureerinud veinimäärajaid ning avaldanud arvestusväärsel hulgal raamatuid (viimane neist “Vivere per qualcosa”, “Elada millegi nimel”, on kirjutatud dialoogi vormis koos Tšiili päritolu kirjaniku Luis Sepúlveda ja Uruguai endise presidendi José Mujicaga). 2004. aastal asutas Petrini gastronoomiateaduste eraülikooli Università di Scienze gastronomiche di Pollenzo, kus õppetöö toimub Slow Foodi printsiipide järgi. Neli aastat hiljem kanti Petrini nimi ainukese itaallasena inglise ajalehe The Guardian poolt koostatud nimekirja 50 inimesest, kes “võiksid päästa maailma”. 2016. aastal määras ÜRO toitlus- ja põllumajandusorganisatsioon FAO Petrini erisaadikuks Zero Hunger projekti raames, mille eesmärgiks on kaotada maailmast näljahäda. Petrini nimele võib kirjutada ka suursündmused nagu Bras toimuv väiketootjate juustufestival Cheese, kalafestival Slow Fish Genuas ning Torinos toimuvad maitsefestival Salone del Gusto, aga eelkõige juba nimetatud Terra Madre.
Aga mingem algusesse. 1986. aasta 9. detsembril pani Petrini koos oma sõpruskonnaga aluse piirkondlikku toorainet ja traditsioone järgiva Aeglase Toidu liikumisele Slow Food Italia ja andis sellele paar aastat hiljem Pariisis rahvusvahelise haarde. Liikumine propageerib toitu, mis on hea, puhas ja õiglane ning on mõeldud vastmürgiks mitte ainult kiirtoidule ning põllumajandus- ja toiduainetetööstuse ülemvõimule, vaid ka kiirele elustiilile. Manifestile kirjutasid tol päeval alla mitmed Itaalia poliitilised ja intellektuaalsed liidrid. Aeg oli küps: kolm aastat varem oli Itaalia veinitööstus saanud valusa õppetunni Piemontes toimunud metanoolitragöödiaga ja fast food oli tegemas oma võidukäiku Euroopas - 1986. aastal avati Rooma kaunil keskväljakul piazza di Spagna Mc Donald’si järjekordne kiirsöögikoht.
Esimene Slow Foodi kongress toimus 1990. aastal Veneetsias. Seejärel laienes liikumine välismaale, Saksamaale (1992), Shveitsi (1993), Ameerika Ühendriikidesse (2000), Inglismaale (2006), Lõuna-Koreasse (2014), Hiinasse (2015) ja mujale. Itaalia ajakirjaniku ja kirjaniku Michele Serra arvates, ongi Petrini suurimaks teeneks see, et põllumajandus- ja toiduteemad viidi välja keskklassi salongidest ja toodi maapiirkondadesse, väikepõllumeheni, lastes neil endil küsida, kas see, mida ma teen on hea või halb, laskmata selle eest otsustada kellelgi teisel: parteidel, turul või tööstusel.
Täna, 30 aastat pärast sõnapaari Slow Food sündi, juhib Petrini globaalset liikumist, mis kaasab miljoneid inimesi üle 160 riigis. Rahvusvaheline kongress (eelmisel aastal kogunes see Chengdus, Hiinas), toimub iga nelja aastat tagant erinevates maailma linnades, määratleb strateegiaid ja töötab valuteemadega. Põhiteemadeks on bioloogiline mitmekesisus igas selle väljenduses, agroökoloogia ning säästlik ja teadlik tootmis- ja tarbimissüsteem, konkreetsemalt GMO, land grabbing, kliima, toidu raiskamine, mesilased, läbipaistvus toidu märgistamisel, plastmass, seemned, saastamine, mullapinna tervis ja palju muud. Slow Food Internationali seltskonda kuuluvad asepresidentidena Ühendriikide chef Alice Waters ja Uganda agronoom Edward Mukiibi (Uganda), täidesaatva komitee liikmeteks on Richard McCarthy (Ühendriigid), Ursula Hudson (Saksamaa), Joris Lohman (Madalmaad) ja Roberto Burdese (Itaalia).
Välja on arendatud rahvusvaheline turgude-võrgustik, ühendamaks Aeglase Toidu liikumise filosoofiat järgivaid põllumehi. Nende arv on aastatega kasvanud 63. Teine Slow Foodi projekt kannab piibellikku nime Arca del Gusto, nn Maitselaev, millele pandi alus 1996. aastal. Maitselaev registreerib unustatud või hääbumisohus olevad maailma kultuuripärandisse kuuluvad tooted. Praeguseks on arhiveeritud pea 5000 nimetust üle 140 riigist, neist kaks näiteks ka Saaremaalt: soolatud ja kuivatatud lest ning kaeraküpsised.
Liikumine ulatub ka ökoloogilise kriisi alla mattuvasse Aafrikasse. 2013. aastal toimus esimene põllumeeste turg Mosambiigis, Mapuntos. Üks põhieesmärkidest on luua Mustale Mandrile 10 000 aiamaad, mis järgiksid õiglase, puhta ja hea toidu printsiipe. Kohalike peenramaade loomine aitaks välja kujuneda uuel mõtteviisil, moodustada võrgustikku ja luua nende juurde kohalikke liidreid. Viimase kaheksa aastaga on üle kogu Aafrika loodud pea 3000 aiamaad, enamus neist maapiirkondadesse ja koolide juurde.
Petrini vankumatut usku kogukondade ja võrgustike jõusse peegeldab ka tema uus initsiatiiv. Koos Rieti (Lazio maakond) piiskopi Domenico Pompiliga said nad inspiratsiooni kolm aastat tagasi paavsti Francesco poolt rahvale tehtud läkitusest “Laudato Si’”. Läkituse eesmärgiks oli kutsuda inimesi üles mõtlema keskkondlikele ja sotsiaalsetele teemadele ja olla ise liikumapanev jõud ja peaosatäitja täna, mil planeeti, meie “ühist kodu”, mõjutavad erinevad ökoloogilised kriisid. Neil päevil tutvustasid Petrini ja Pompili oma dokumenti Roomas. Esimesed kogukonnad Le Comunità Laudato si’ on juba loodud Itaalias ja välismaal (Prantsusmaal, Brasiilias ja Argentiinas), mõnikümmend on kohe loomisel. Kogukondade eesmärgiks on rääkida erinevate initsiatiivide kaudu terviklikust ökosüsteemist, sotsiaalsest õiglusest ja solidaarsusest. Konkreetseks eesmärgiks on rahvusvahelise teaduskeskuse “Casa del Futuro” loomine Amatricesse, Kesk-Itaalia linna, mis kandis 2016. aastal toimunud 6-pallises maavärinas suuri kaotusi. Teaduskeskus pühendub keskkondlikele teemadele ja sellele, kuidas need mõjutavad ühiskonda ja eriti selle vaesemat osa.
Pärast juunis toimuvat Slow Food Italia kongressi Toscanas, intensiivistuvad ettevalmistused rahvusvaheliseks väikepõllumeeste kogunemiseks Terra Madre. Viiel päeval kestval suurüritusel, mida korraldatakse iga kahe aasta tagant Torino maitsefestivali Salone Del Gusto raames, osalevad kindlate kriteeriumite järgi välja valitud väikepõllumehed, karjakasvatajad ja kalurid viielt kontinendilt. Kaks aastat tagasi ulatus delegaatide arv 7000 inimeseni 143 riigist. Torino ja sellega piirnevate linnade elanike seas on üritus armastatud ja populaarne - 2016. aastal majutas rahvas oma kodudesse enam kui 2000 osalejat. Toredaid keskkonnasäästlike näiteid on veel, näiteks nagu see, et 70,42% prügist sai sorteeritud, 2 tonni toiduülejääke kingitud inimestele, kes seda vajasid ning 102 tuhande pooleliitriste plastpudeli kokkuhoid tänu veevõtukohtade rajamisele Torinosse. Mai alguses meie seast lahkunud vanameister Ermanno Olmi käe all on üritusest valminud 78-minutiline dokfilm Terra Madre (2009).
Kuidas edasi? Peagi seitsmekümne aastaseks saav Petrini, mees, kelle unistusi oleme näinud aastakümnete jooksul teoks saamas, tunnistas ajalehe “La Repubblica” ajakirjanikule Maurizio Crosettile hiljuti antud intervjuus, et ta unistuseks on näha kadumas näljahäda: “See ei ole utoopia. Orjandusel läks enne kaks sajandit, kui see peaaegu lõplikult kokku varises,“ ütleb Petrini, “see on midagi, mida meilt küsivad 800 miljonit nälga kannatavat inimest”.
