KAANESTAAR | Epp Petrone: iga päev töötasin sööklaköögis vabatahtlikuna
Kirjanik Epp Petrone elu on kirju kui lapitekk või mõni värviline idamaa mosaiikpilt, mis kild killu kaupa ootamatult huvitava terviku moodustab. Toitumisharjumused on elanud samades rütmides ning Mulgimaal klimbisuppi keetvast armsast tüdrukutirtsust on aastatega võrsunud maailmamaitsetest pakatav ja keskkonnast hooliv kaunishing.
Suur kevad on Tartu peal. Kauaoodatud, paljulubav, ent väheke riuklik ka. Jahe tuul ja kes teab kust hiilinud viirus on Epule meie kohtumise eel naha vahele pugenud. Nii et köögis käib parasjagu ravitee tegu, Epp hakib lõikelaual hoolega ingverit tükikesteks: “Võtad ingverit ja küüslauku, tükeldad või teed lihtsalt suured viilud, mille korra läbi pigistad või tambid, et mahlad lahti läheksid. Peenestamise mõte on see ka, et hingaksid kasulikke aroome endasse.”
Epp tõmbab ninaga nii, et puna tõuseb palgele, lisab läbikeedetud ja jahutatud võlujoogi sisse mett ja mandlipiima ning meenutab, kuidas ta 18 aastat tagasi Inglismaal lapsehoidjaks käis ja esimest korda nägi, kuidas pereema kasutas mandlipiima. Eestis polnud toona veel jutukski, et lehmapiim polegi alati tervislikem valik.
