ÜHE BAARI LUGU | Whisper Sister: baar, mis tõi kaks perekonda Eestisse tagasi
Baari 1920date New York City meeleolu on taotluslik ning on speakeasy’ks olemisel üks äärmiselt oluline komponent: nimelt olid speakeasy’d alkoholi keeluaja Ühendriikides salabaarid, mis asusidki mõne seaduse silmis ja moraalselt vastuvõetava (loe alkoholi mittepakkuva) restorani keldrikorrusel ja kuhu sissepääsemiseks tuli teada salakoodi või olla baarmenile nägupidi tuttav.
Ka baari nimi ei ole lihtsalt väljamõeldis. Whisper sisteriks nimetati tolleaja USA joogikohta, mida pidas naine. Selle järgi on ka Tallinna baar oma nime saanud. Olgugi, et meil puudub vajadus napsi ja selle konsumeerimisest tekkivat head tuju peita, hoiab Whiper Sister ajaloolist joont, mis tähendab, et silti baaril ei ole, samuti uksekella – sisse saavad vaid need, kes tunnevad baarmeni või teavad salakoodiks olevat telefoninumbrit. Kui esimesest kaitsekihist ehk uksest on läbi pääsetud viib tee mööda punast vaipa Alice Imedemaalikku urgu meenutavasse baari. Baari südameks on marmorist baarilett ja selle taha pudelite valgustatud kaskaad.
Oleme kohale jõudnud.
Avalik saladus
Tegelikult ei ole vaja liigselt hirmu tunda, siiani pole keegi baari ukse taha jäänud. Baari ühe looja Irina Jelizarova jutu järgi aga on paljud baari alguses tuppa tikkunud napsisõbrad loobunud nende juures käimisest – alguses tuldi rummkoola ja džinntooniku järele, nüüd on jäänud kundedeks vaid tõelist kokteilimaiust soovivad inimesed. Ehk just need ,kellele baar ka omanike jutu järgi tegelikult loodud on.
“Mina olen kümme aastat elanud Eestist eemal, alguses Austraalias, siis Aasias ja viimased aastad Taanis õppides. Meil tekkis tahtmine aga peale neid aastaid kolida koos toonase kihlatu Tarasiga tagasi Eestisse, aga jätkata siin samas valdkonnas, millega seini tegelenud olime ehk avada oma baar,” mainib Irina.
Kui enamasti tekivad uued baarid Tallinna sellest, et varem mõnes vanemas baaris õppinud ja šeikinud mehed/naised astuvad koos oma joomakohta looma, siis Whisper Sister sündis teisel viisil. Nimelt toodi Tallinna täiesti unikaalne maailma top50 baari kogemus. Kui Irina töötas enne oma seiklustele minemist Tallinnas baarides Moskva ja Clazz, siis Kopenhageni viimased aastad lisasid sellesse nimekirja ka maailma 58. parima baari Ruby ja samadele omanikele kuuluva baari Lidkoeb kogemuse.
“Ruby’s töötamine oli minu eluunistus. Baari omanik Rasmus Lomborg on see, kelle järgi ma ka oma teed olen sättinud. Tal on kolm last ja nagu ta ütleb kolm kasulast ehk kolm on baari. Ning ta suudab mõnusalt keskenduda kõikidele elus olulistele asjadele. Taanis sai kindlalt selgeks, et kogu varasem baarides ja restodes töötamise kogemus viib eksimatult oma baari loomiseni,” mainib Irina.
Kolm baari
Kui tänased Whisper Sisteri omanikud – lisaks mainitutele veel ka Jaanus Üksiku ja Kristin Kalmuga - plaanisid Eestis hakata baari pidama, käidi Taanist mitu korda Tallinnas ruume vaatamas. Üks variant, mis laual oli, oli Šoti Klubi ja Leib Resto kõrval olnud kollane maja, kus varem asus jalgrattalaenutus, City Bike’i. Huvitaval kombel sobis suuruses ja tunde mõttes hoopis vanalinna piiril asuvad keldriruumid, olgugi, et keldribaari pidada ei tahetud.
Kui aga baaripidajate nelik Eestis lõpuks õiged ruumid leidis võttis aega veelpool aastat tööd enne kui sai uksed klientidele avada. Varasemalt on samades ruumides asunud pood, moestuudio ja ka juuksur. Whisper Sisteriks ühendati kokku mitmed eraldi ruumid ning seda on oma parimal viisil ka täna baari ülesehitusest näha – igal ruumil on natukene oma look – üks ruum on kui kellegi elutuba, teine peenem linnalokaal, kolmas mängleva toredusega aatrium.
Irina räägib, et tegelikkuses on neil mõte Tallinnas avada kokku kolm baari – huvitav, kellelt see inspiratsioon on küll saadud -, igaüks oma näoga, mis kogusummana annaks kokku ühe terviku. Lisaks speakeasy stiilis baarile soovivad nad avada hotellibaari moodi peenema boutique-kokteilika ja siis suuremal pinnal toimetava tantsumuusikast pakatava nooremate inimeste kokteiliklubi – ööklubi eestoa moodi kõrtsi.
“Meil on soov luua erinevaid keskkondi, erinevaks olukorraks. Samas sooviks, et iga baar oleks eraldiseisvalt puhta stiiliga. Seetõttu ei hakka me ka Whisper Sisteris muutuma Clazzi või Chicago moodi kohaks, kus elav muusika ja ideeks võimalikult palju inimesi ära joota. Me oleme ikka puhtalt oma näoga ja stiiliga,” lisab Irina.
Baarimenüü vahetub
Restoranide puhul on tavaline, et menüü vahetub kaks, mõnel juhul lausa neli korda aastas. Baaride puhul ei oska me seda ehk isegi eeldada, et esiteks on olemas läbikomponeeritud menüü, millesse baarmenid on pannud on näo ja hinge, oskused, visiooni. Tänapäevastel baaridel see just nii on ning kohe-kohe on ka Whisper Sister minemas üle suvisele menüüle.
“Džinn on siiani totaalselt kleintide lemmik. Pisut on see muutumas ning siin on ka baarmenide töö oluline. Meie oleme vägasuured tekiila ja mezcali fännid, nende napsidega kokteile pakuma palju ka oma klientidele,” mainib baariomanik.
Irina ütleb, et tema läheneb kokteili valmistamisele teisest otsast – kui klient tuleb kindla kokteilipalvega lõhub baarmen selle lahti, alustades uuesti pihta sellest, mis maitseid see palutud kokteil tegelikult esindab.
“Kui inimene soovib džinn toonikut, siis ta soovib midagi hapukat, värskendavat. Kui tuleb aga rummkoola sooviga, siis on janu millegi magusama ja tugevama järele. Nendest ideedest lähtuvalt pakun siis välja midagi uut, sest kindlasti on meil pakkuda midagi igale joojale, mida ta veel mekkinud pole. Uute maitsete leidmine ongi meie baari mõte,” räägib baarmen.
Vaid poolteist aastat lahti olnud baar on end aga söövitnud sügavale Tallinna ja Eesti kokteili ning õhtuse meelelahutuse skeenesse sisse. Elamuse, uued maitsed ning mõnus ajaviide on garanteeritud igalõhtul.
“Me pole kogu lahtioleku aja jooksul absoluutselt reklaami teinud baarile. Inimesed on meid leidnud päevast üks üles vaid kuulujuttude ja suust-suhu kuulduste järgi. Ausalt ei ole ka kunagi mõelnud end reklamida, kes tahab see meid ka leiab,” lisab Irina.
Väikese reklaami aga viskab naine ise õhku – plaan on baariga pääseda maailma 100 parima hulka. Cest la vie ...
