Telekokk Anthony Bourdain: mees, kes muutis meie mõtlemist toidust
Bourdaini reisid, nendest tehtud saated, kirjutatud raamatud ja artiklid keskendusid maailma erinevate riikide ning rahvaste kultuuri ja toidu mõtestamisele, tutvustamisele. Väga oluline fookus oli neil lugudel ka inimesel, meie ühisel seisundil ja mõtlemisel. Bourdaini tugevuseks oli see, et suhtus kõikidesse võrdselt, sõbralikult ja mitte kunagi halvustavalt, kõrgilt või ülbelt. Ta otsis maailmas seda ühist joont, mis meid kõiki seob ja leidis selle alati toidust.
Olgugi, et köögiinimesena ei jõudnud Bourdain maailmakuulsusse või ka parimate peakokkade rivistusse, oli tegemist ühe maailma kõige mõjuvõimsama kokaga.
Suure Õuna kokk
New Yorkis 1956. aastal sündinud Anthony Michael Bourdain, sõpradele lihtsalt Tony, oli pärit väga intelligentsest perest – tema isa oli kuulsa muusikafirma Columbia Records üks juhte ja ema ajakirja New Yorker toimetaja. Bourdain on öelnud erinevates intervjuudes, et tema vanemad olid Kennedy pooldajatest liberaalsed demokraadid, kodu oli täis raamatuid, ajakirju ja muusikat. Bourdain sai peale keskkooli lõpetamist sisse ka väga heasse kolledžisse, kuid otsustas minna hoopis õppima Ameerika Kulinaaria Instituuti (Culinary Institute of America).
Bourdain on ise öelnud, et sai toidupisiku külge lapsena oma esimeselt reisilt Prantsusmaale sugulaste juurde - täpsemalt hetkel, kui ta proovis oma elu esimese värske austri, mis serveeriti otse äsja sadamasse jõudnud kalapaadilt. Bourdaini isapoolsed vanavanemad olid pärit Prantsusmaalt, kust emigreerusid Ameerikasse peale esimest maailmasõda. Kolledži ajal töötas Bourdain raha teenimise eesmärgil ühes Massachusettsis Provincetownis asuvas kohalikus kalarestoranis ja just seal toimetamine inspireeris Bourdaini jätma edasised õpingud kolledžis ning jälitama karjääri gastronoomias.
1978. aastal peale Ameerika Kulinaaria Instituudi lõpetamist töötas Bourdain New Yorkis erinevates köökides, näiteks Supper Club, One Fifth Avenue ja Sullivan's. Kõige kõrgem amet, mida Bourdain köögis pidas oli nii öelda juhtiv peakokk (executive chef) tänaseks pankrotistunud kuulsas restoranis Brasserie Les Halles. Tema juhtida olid sama grupi restoranid nii New Yorkis, Washingtonis kuid ka Tokyos.
Oma memuaarides on Bourdain rääkinud sellest, kuidas tema puhul oli tegemist heas mõttes anarhisti ja punkariga, keda kõige enam tõmbaski kööki see vabameelne õhkkond ja segane seltskond, kes einelas meie toidu eest vastutavad. Samuti on mees avalikult rääkinud oma narkosõltuvusest – heroiin, kokaiin, LSD jne. -, ahelsuitsetamisest ja muudest pahedest. Narkootikumid ja suitsetamine jäid Bourdainil minevikku (suitsetamise jättis mees maha, kui sündis temaainus tütar), kuid alkoholiga oli ta sõbralikes, kuid reserveeritud, suhetes oma elu lõpuni. Bourdain on öelnud, et tal pole kunagi olnud harjumust juua üksi või kodus, alati sõpradega ja baaris.
Kogu selle virr-varri jooksul oli Bourdain ka kahel korral abielus ning viimasest abielust võitluskunstide instuktori Ottavia Busiaga on mehel ka 2007. aastal sündinud tütar Ariane.
Teine elu: kaine kirjanik ja telemees
Pärast 28 aastat köögis, saabus mehe ellu täiesti uus ning tema enda sõnul kogu oma eksistentsi parim periood. Periood, millest ka meie kõik teda tunneme. Nimelt alati kirjutanud ja lugusid vestnud mees pani ajakirja looks kokku mõtted restorani köögist, mis ilmus The New Yorker’is 1999. aastal nime “Ära söö enne kui oled seda lugenud” (“Don’t Eat Before Reading This”) all.
Artiklist sai üleöö täielik hitt, mille järel kirjutas Bourdain loo pikemaks ja avaldas 2000. aastal raamatuna ”Avameelselt köögist” (“Kitchen Confidential: Adventures in the Culinary Underbelly”). Järje kirjutas ta raamatule dekaad hiljem, mis avaldati 2010. aastal nime ”Keskmiselt küps” (“Medium Raw: A Bloody Valentine to the World of Food and the People Who Cook”) all.
Bourdain kirjutas kogu oma kirjutava karjääri jooksul lisaks mainitule veel kaks toiduraamatut, mõned retseptiraamatud ja kaks gastronoomiast inspireeritud krimiromaani. Lisaks avaldas artikleid üle kogu maailma, näiteks The New Yorker, The New York Times, The Times of London, Los Angeles Times, The Observer, Gourmet, Maxim, Esquir jne.. Lisaks on mehe kontol kaüksgraafiline novell, mida laiemalt nimetatakse koomiksiks.
Üsna kohe peale oma esimese raamatu ilmumist mõisteti ka mehe väärtust teleprodutsentide poolt ning hakati arendama tema ümber saadet. Esimesed kaks hooaega 2002-2003. aastatel vedas Bourdain Food Networkis saadet “Koka rännakud” (“Cook’s Tour”). 2005. aastal aga tehti mehele veelgi parem pakkumine teisest telekanalist Travel Channel ning järgmised seitse aastat vedas mees saadet “Anthony Bourdain: Reserveerimata” (“Anthony Bourdain: No Reservations”). Samal kanalil vedas mees kaks aastat ka paralleelselt saadet “The Layover”, kus Bourdain näitas, mida erinevates maailma linnades teha, kui kahe lennuvahelon 24-48 tundi.
2012. aastal vihastas Bourdaini välja Travel Channeli uus juhtkond, kes kasutas tema nime kaupade reklaamimiseks. Bourdain lahkus telekanalist ja liitus CNNiga, kus järgmises kuus aastat vedas omanimelist saadet ”Anthony Bourdain: Tundmatud paigad” (“Anthony Bourdain: Parts Unknown”). Sama saate tegemisel Prantsusmaal mees ka oma elu võttis.
Bourdainile meeldis iga toit, ta ei ajanud taga veidraid ampse, vaid piirkonna parimaid, variatiivsemaid mekke. Samas ei löönud mees risti ette veidrate toitude proovimisel – telekokk sõi Marokos lambamunandeid, Mehhikos sipelga mune, Inuitide juures äsja püütud hülgesilmi ja Vietnamis terve kobra – veel lööva südame, vere, rupskid ja ka liha. Bourdaini meelest olid kananagitsad maailma üks jäledaim roog, samas trumpas selle hiljem üle, kui mekkis Namiibias pesemata kohaliku Aafrika metssea pärasoolt või Islandil marineeritud haikala.
Bourdaini surm tuli ühelt poolt üllatusena, teiselt poolt ehk isegi oodatuna, kuna vahelduvalt depressiooni põdenud telemees oli äärmuste inimene. 8. juunil leiti Bourdain oma Prantsusmaa hotellitoast pooduna, tegu oli enesetapuga.
Vaata ka vanameistri viimaste aastate töönäidet:
