TOIDURAAMAT | Tänapäeva Eesti köök ehk siinmail elavad vaid gurmaanid

Esimese hooga paneb imestama, miks on Eesti köögi kokaraamat nõnda paks. Kama, kaerakile (selle roa pilt on mõistagi ka kaanel) ja veel paari ehtsa eestimaise toidu retseptid peaksid mahtuma ju kõhna vihikusse. Vastuse annab raamatu pealkirjas olev sõna: tänapäevane.

Traditsiooniline Eesti toidulaud on kaetud naabritel või endistel valitsejatelt näpatud roogadega. No ei ole seaprael ja hapukapsal Maarjamaaga midagi ühist, küll aga Saksamaaga. Keeruline oleks vaielda ka teemal, kas kilu keedekartuliga hakati esmalt valmistama siin, Soomes või Rootsis. Samas rütmis võiks läbi võtta kõik meie söögid ja väga vähestele hakkaks konks taha. Aga lõpeks, tont sellega. Pole ju vahet, kust on pärit hapukapsasupp ja verivorst, peaasi, et need siia jõudsid.

Kui mõni võõramaalane juhtub antud raamatut sirvima ja suudab mõnd retsepti ka lugeda, mõtleb ta ilmselt: võimsalt panete! Olete kõik seal Eestimaal ilmselt gurmaanid. Piiritagune saab petta – tegu ei ole meie tavapäraste, vaid väljatöötatud ja valitud retseptidega, mis vaevalt kunagi igapäevaseks saavad.

Raamat sündis nõnda, et kahe aasta jooksul saatsid toidublogijad ja kodukokad professionaalsele žüriile sadu retsepte, millest parimad välja valiti. Kusjuures katsetuste käigus tehti road veelgi paremaks.

Tulemus on üllatav ehk raamatutäis suurepäraseid retsepte. Ent teisalt – kui hakkad valmistama, on nokitsemist kaelamurdvalt palju. See pole Jamie Oliver, kelle toidud veerand tunniga valmis keedad-praed-küpsetad.

Aga katsetada tasub nii mõndagi, kui vaid aega leiaks või viitsimist oleks. Algusest ehk suupistetest tulema hakates: verivorstikreemiga leivakesed rabarberimoosiga, kanapugu-toorjuustupallid, kanamaksa-kukeseenepasteet, suitsulõhekreem, lambatartar siiamarja ja suitsuse majoneesiga... Kõlab maitsval, eks.

Edasi... Mitu väärt kilusalatit – vürtsikas ja fenkoliga ja siis sprotisalat ja moodne rosolje... Paar suppi tasuks järele proovida, näiteks Peipsi sibulasupp pardiliha ja kadakajuustu ravioolidega. Kalaroogi on katsetamisväärilisi mitu: paneeritud räimed kruboto ja karamelliseeritud sibulatega näiteks, ning mitmed hääd kastmed tasuksid keetmist. Isuäratavaid liharoogigi on...

Kui raamatu läbi sirvid, tuleb eelnevat arvamust pisut muuta. Tegelikult on üht-teist, mida ehk ei saa küll rahvusroogadeks liigitada, ent pereroogadeks küll – neid on viimasel ajal isegi valmistatud, nauditud ja valmistatakse-nauditakse tulevikuski. Näituseks puravikuorsoto või grillitud maks või spinati-kitsejuustu pirukas (raamatus struudel) või kukeseenepirukas.

Autorid on teinud tänuväärse töö Eesti köögi tutvustamisel. Ent tänapäevast kiiret elutempot silmas pidades paluks järgmiseks kogumikku: „Eesti köögi 15-minuti road”.

„Tänapäevane Eesti köök”, Varrak, 280 lk.