316 aastat Tallinna kohvikukultuuri: esimese kohviku asutas itaallane Alphonso Tellado Carvallido

Tallinna kohvikukultuurist möödub tänavu juulis 315 aastat. Esimene kohvik linnas avati teadaolevalt aastal 1702 saragossalase Alphonso Tellado Carvallido poolt, tõenäoliselt majas Raekoja plats 12, vahendab Linnaarhiivi blogi.

Sõna kohvi olevat eesti keelde jõudnud alamsaksa keele vahendusel, mis on õigupoolest kummaline, sest sellel ajal, kui kohvi meie maale jõudis, oli alamsaksa keel siin taandunud pigem murde taoliseks kõnekeeleks. Nii või teisiti pärineb sõna algselt araabia keelest ja viitab kohvipuu päritolumaale Kaffa kuningriigile Etioopias.

Kohvi ja kohvimajad hakkasid Euroopasse jõudma 17. saj keskel Türgi vahendusel. Esmajoones tekkisid kohvikud sadamalinnadesse: Pariisi 1643 või 1672, Veneetsiasse 1645, Londonisse 1652, Marseille´sse 1654 (1671), Viini alles 1683. Esimesteks kohvikupidajateks olid tavaliselt armeenlased (Viin, Pariis), kreeklased, sitsiilased, hispaanlased, kelle kodumaal oli kohv juba varem tuntud. Saksamaa esimesed kohvikud avati Hamburgis 1679 ja Leipzigis 1694.

Tallinna laevaraamatutesse ilmub kohv sisseveetud kaupade hulka hiljemalt 1694. aastal. Järgnevatel aastatel muutub Hollandist tellitud kaupade hulgas kohv järjest sagedasemaks ja kogused suurenevad, lisanduvad tollal väga kallihinnalised kohviveskid ja muu kohviga seonduv (tassid, kannud jne).

Esimene Eesti kohvimaja avati 1697. aastal Narvas. Esimesed teated Tallinnas avatud kohviku kohta pärinevad 1702. aastast. Sellest kohvikust pole peaaegu midagi teada, rohkem on teada selle omanikust.

Alfonso Tellado Carvallido ja andmeid Tallinna esimese kohviku kohta

Tallinna esimese kohviku ja selle pidaja Alfonso Tellado Carvallido kohta teabe hankimiseks kasutasime ajaloolase Heldur Palli poolt Rahvusarhiivi ajalooarhiivist leitud andmeid ja vähem tuntud ja kasutatud Tallinna linnaarhiivi dokumente. Põhiliselt Palli andmetele tuginedes on Tallinna esimesest kohvikust kirjutanud Kaljula Teder ja Valdeko Vende ning rääkinud Jüri Kuuskemaa saates „Memoria“.

29. juulil 1702. aastal esitas Hispaaniast, Saragossast pärit Alfonso Tellado Carvallido palvekirja Tallinna raele kodanikuõiguste saamiseks.

21. oktoobril 1702 saigi Alfonso Tallinna kodanikuks: selleks pidi ta eelnevalt loobuma katoliku usust ja minema luteri usku. Kodanikeraamatus nimetatakse teda juba kohvikupidajaks (Caffe Schenker, tõlkes kohvi-joogikoha pidaja, kohvi valaja). Juba samal kuul laulatati Alfonso Rootsi-Mihkli kirikus rootlanna Christna Påhliga. Järgmise aasta oktoobris Christina suri. 1704. aastal abiellus Alfonso teist korda Tallinna Oleviste koguduses laevnik Tõnnis Tieseni lese Catharinaga, neiupõlvenimega Wernitz.

Samal ajal taotles Alfonso luba linnas kohvimaja pidada ja palus end vabastada linna kontributsioonidest ehk sõjamaksudest. Tallinna raad 1702. aastal Alfonsole sõjakoormistest vabastust ilmselt ei andnud ja ilmselt polnudki see rae pädevuses. 1705. aasta märtsis esitas Carvallido kubermanguvalitsuse kaudu palvekirja Rootsi kuningale, milles palus end vabastada tollal kõiki linnakodanikke rängalt koormavast sõjaväe majutuskohustusest.

Kohvikupidaja pidi oma korteris majutama rootsi sõjaväe kapteni ja 5 lihtsõdurit. Järgmise aasta oktoobris tuligi Stockholmist otsus, tema vabastamise kohta majutuskohustusest. Sellega seoses sisaldavad kõige huvitavamaid andmeid Carvallido kohta Eestimaa Rootsiaegse kindralkuberneri arhiivi dokumendid, mida hoitakse Rahvusarhiivi ajalooarhiivis. Ilmselt samadest dokumentidest selgub ka, et Caravallido oli pärit Hispaaniast Saragossa linnast. See mõneti ebatavaline juhtum vajaks ehk põhjalikumat uurimist, kuid praegu puuduvad meil täpsemad allika viited.

Meelelahutuskohtadena olid Tallinna linnas (müüriga ümbritsetud alal) levinud peamiselt veinikeldrid. Kohvik oli uudne nagu ka kohvijoomise komme oli uudne ja hakanud Tallinnas levima alles 17. sajandi viimasel kümnendil. Kuidas täpsemalt ettevõte toimis ja mida seal lisaks kohvile pakuti, ei ole kahjuks teada, aga linnakorraldustes on seda märgitud koos linna veinikeldritega. Nt. kinnitas raad 2. jaanuaril 1703. aastal, et „ei kohvimaja ega ükski veinikelder ei või olla avatud pärast kella 10 õhtul arestikaristuse ähvardusel“.

1710. aastal kui Tallinna jõudis katk ja Vene väed asusid linna piirama, elas Alfonso endiselt Turu kvartalis Blanckenhageni majas. Oktoobris anti linn venelastele üle, kuna suurem osa rahvastikust oli surnud. Detsembri alguses, kui külmade saabudes katk Tallinnas vaibuma hakkas, lasi Vene kindral Bauer Tallinna rael korraldada ülevaatuse katku surnute ja ellujäänute kohta. Linnas loeti kokku 5687 katku surnut.

1710. detsembril koostatud nimekirjas augustist kuni novembrini 1710 Turu kvartalis katku surnute hulgas leiame viimasena Alvonco Telade Carvalido (Cawalido) perekonna, kuhu on märgitud perekonnapea, tema naine ja kaks last. Viimaste sünni ja ristimise kohta Oleviste kirikuraamatus andmed puuduvad. Võimalik, et nimekirja lõppu kantud isikud surid katkuaja lõpul.

See küllalt silmapaistev dokument on kohvikute uurijail märkamatuks jäänud, kuna kuulus kollektsiooni, mis oli Saksamaale evakueeritud (1944–1990) ja nii kirjutatakse ja räägitakse, et Carvallido katku üle elas ja Põhjasõja järel kohvikut edasi pidas. Kohviku olemasolu tõendina märgitakse ühte väidetavat rae kirjavahetuses leiduvat kirja kohviku ruumes toimunud kaklusest. Paraku on tegemist siiski endise kohvikuga ja raeprotokollis on selles üpris segases kohtuasjas juttu hoopis lukksepp Andreas Ploskusest, kes oli Alfonso naise õe mees, kes pärast Carvalliodode surma sai nendest mahajäänud vara hooldajaks.

Märtsis 1711 süüdistab ta kedagi Jürgen Tõnissoni ja tema naist Wolber Simoni tütart õndsa kohvikupidaja Alphons Tel. Carval´i majas (korteris) toimepandud varguses. Varastatud oli kuld- ja hõbeehteid (3 kuldsõrmust, 6 hõbelusikat), rõivaid (saarmanahkne, poola müts ja sinine müts), tööriistu (saag) raha jm. Kohvikuga seotud esemeid ei märgita. Kohtuasi hakkas venima ja lõpuks tekkis kohtul kahtlus, et Ploskus oli väidetavalt varastatud asjad ise oma pojale, tütrele ja väimehele jaganud. Carvallido pärandvara nn kadumise põhjuseks võis olla kadunukese võlad, mille tasumist tema pärijalt nõudis Riias elav võlausaldaja.

Linna kinnistusraamatuis andmeid Alfonso Tellado Carvallido kohta ei leidu, mistõttu ei ole olnud esimese kohviku asukoht siiani tuvastatud. Alfonso ei olnud majaomanik, vaid rentis kohviku- ja ka ilmselt samas asunud eluruume. Kellele Alfonso renti maksis me ei ole teadnud. Olukord tundus lootusetu, aga ei ole seda siiski mitte. Vastus küsimusele, kus asus Tallinna esimene kohvik, ilmnes pooleldi juhuslikult rutiinse säilikute korrastamise käigus sõjamaksude ehk kontributsiooni dokumentidest (need dokumendid olid samuti kuni 1990 Saksamaal).

Erakorralised sõjaaja maksud olid valliraha, nn soldatiraha, pearaha, mida maksid nii Tallinna mehed kui ka naised vanuses 15–60 aastat ja kinnisvara (maja) väärtuselt ja vist ka tulukuselt võetav nn 100. penni maks. Linna tavapärasest aastamaksust olid vabastatud: vaimulikud, literaadid, juristidest raehärrad, aadlikud ja ilmselt ka ohvitserid. Näib, et neile ei laienenud ka pearaha, kuid gildid nõudsid, et 100. penni maksu võetaks ka neilt, kuna paljud neist olid jõukad majaomanikud. Vaidlus selle üle, kas sellised isikud peavad 100. penni maksu maksma või mitte kestis terve Põhjasõja aja ja praegu pole selge, kuidas see lõppes.

Säilinud on aga päris palju 100. penni maksu arvestamise ja sisse nõudmise dokumente. Neist dokumentidest selgub, et kapten Albrecht Blanckenhagen peab maksu maksma oma suure elumaja eest ja väikese maja eest, kus kohvikupidaja elab. Maja, kus kohvikupidaja Alfonso Telado elab, asub turuplatsil ehk siis Raekoja platsi ääres. Selliseid dokumente võib leida aastatest 1702–1710 vähemalt 10.

Blanckenhageneid elas Põhjasõja aastail Tallinnas vähemalt seitse meest ja neil oli Tallinna linnas kokku 9 maja või kinnistut ning samapalju ka eeslinnas. Raekoja platsi ääres ja terves turu kvartalis on aga ainult üks Blanckenhagenite maja. See on praegune Raekoja plats 12 /Apteegi tn 2 (1786–1940 kinnistu nr 259).

Mida on selle maja omandiloost teada?

Blanckenhagenite omandusse läks see maja ja kinnistu juba 1659. aastal, kui selle pärandi jaotamise tulemusel omandas oma äialt Tallinna Suurgildi kaupmees ja oldermann Hans Blankenhagen (1631– 5.04.1684). Ta oli Tallinna Pühavaimu pastori Simon Blanckenhageni poeg (1589 Pärnus–1640 Tallinnas). Kaupmees Hans Blankenhagen sai 1656 Tallinna kodanikuks ja abiellus siis matemaatikaõpetaja Jost Riesenkampfi tütre Annaga (7.10.1631–24.12.1684).

1684. aastal 53aastasena, ilmselt mingi haiguse tagajärjel surnud Hansu ja Anna lapsed olid: Justus (sündinud 1657, surnud 1713 Tallinnas. Ta oli Tallinna kõrgeim vaimulik – superintendent), Simon või Simon Johan (1659–1697), Wilhelm (1676–1740), Albrecht (sündinud 1665), Johann Heinrich ja Gertrud. Perekond elas ise oma teises majas Harju tänaval. Raekoja plats 12 maja oligi tavaliselt olnud käsitööliste (köösnerid, kullasepad, raamatuköitja jt) omanduses ja kasutuses. Jõuka kaupmehe elumajaks oli see ehk liiga väike.

Pärast Hansu surma sai Raekoja platsi äärse maja omanikuks tema poeg Simon, kes sai Tallinna kodanikuks 1683. Ta abiellus 19. juunil 1683 Dorothea Riesenkampfiga (sündinud 1659, surnud 1704 oli ilmselt Simoni onutütar). Ta elas ja tegutses põhiliselt Narvas. Kui Simon Blankenhagen 1697. aastal Moskvas suri, jäi Tallinna maja omanikuks tema lesk Dorothea, kes aga suri 7 aastat hiljem 1704. aastal ilmselt Tallinnas. Lesknaise Dorothea eeskostjaks ja tema surma järel 5 alaealise lapse hooldajaks sai ilmselt laste onu kapten Albrecht Blankenhagen. Kinnistusraamatuid sõja aastail korralikult ei täidetud, kuid Albrechtilt kui maja tegelikult valdajalt, nõuti sisse sõja kontributsioone: valliraha ja 100. penni raha, mida ta küll vähemalt seitse aastat oli kontributsioonikassale võlgu jäänud.

Põhjasõja ajal Tallinnas, Narvas ja vist ka Viiburis elavad Blankenhagenid olid kõik 1588–1624 Pärnus elanud Saksamaalt tulnud kaupmees Simon Blankenhageni järeltulijad. Suguvõsas oli kaupmehi, tuntud vaimulikke, literaate, estofiile.

Albrecht Blanckenhageni kohta on seni teadaolevalt varaseimad andmed Tallinna Niguliste koguduse abieluregistri sissekanne Albrecht Blankenhageni ja Anna Muesleri abielu registreerimise kohta 16. oktoobril 1688. Anna Muesler oli jõuka Tallinna bürgermeister Coort Muesleri tütar. Anna sai kaasavaraks 5000 riigitaalrit ja isa poolt 1669. aastal ostetud Müüsleri mõisa Järvamaal. Albrecht elas siiski koos perekonnaga Tallinnas Munga tänaval, piirkonnas kus Tallinna kinnistusraamatuis on lünk. Albrechti tegevusest Rootsi sõjaväe kaptenina ei tea me kahjuks midagi.

1710. aasta detsembris märgitakse teda kord katkus ellujäänute nimekirjas, kuid teisel puhul nimetatakse „õndsaks“, mis tähendas, et ta oli surnud. Tegelikult, nagu selgub tema venna Tallinna superintendent Justus Blankenckageni päevaraamatust, sõitis ta juulis 1710, enne Tallinna piiramise algust ja katku puhkemist, koos oma ainsa tütrega Stockholmi ja sealt edasi Hollandisse. Juba varem olid Amsterdamis end kaupmeestena sisse seadnud 2 või kolm Albrechti venda. Nende järeltulijaid elab Hollandis tänini.

Mis sai Raekoja plats 12 majast edasi pärast Albrecht Blankenhageni Tallinnast lahkumist? Maja omanikuks sai Gertrud Blankenhagen, kes ekslikult on vahel märgitud 1697. aastal Moskvas surnud Simon Blanckenhageni tütreks. Tegelikult oli ta Simoni ja Albrechti noorem õde. Pärast Gertrudi surma läks maja tema teise mehe Herman Clayhillsi omandusse.