Toidutalumatus | Mis see on ja kuidas tekib?
Toidutalumatust on tavaliselt raskem diagnoosida kui allergiat. Haigusnähud võivad ilmneda peaaegu vahetult pärast söömist kuni kahe ööpäeva jooksul. Toidutalumatuse tunnuseks on tavaliselt seedetrakti- ja hingamishäired ning nahakahjustused, vahendab Toitumine.ee.
Tavaliselt kasutatakse haiguse kindlakstegemiseks elimineerimise dieete. Toidutalumatuse põhjuseks on sageli kas mõne toidu seedimiseks vajaliku ensüümi puudumine või toidus sisalduvad saasteained, toksiinid või muud keemilised ühendid, näiteks biogeensed amiinid (histamiin).
Histamiini leidub palju pika valmimisajaga juustudes ja punases veinis. Mõned toiduained, näiteks maasikad, tomat, tsitruselised, šokolaad, kaneel, kaunviljad, alkohol jt. võivad soodustada biogeensete amiinide vabanemist. Laialdaselt kasutatav kollane toiduvärv tartrasiin (E102) vabastab inimorganismis histamiini. Kuna histamiin ja mõned teised biogeensed amiinid vabanevad ka allergiliste reaktsioonide puhul ning toiduallergia ja -talumatuse puhul on vaevused sarnased, siis aetakse need tihti segamini.
Laktoositalumatuse ehk hüpolaktaasia põhjuseks on inimorganismi võimetus toota piisavalt laktaasi ehk ensüümi, mis lõhustab piimasuhkrut ehk laktoosi. Laktoos ehk piimasuhkur on disahhariid, mis ei ole võimeline imenduma läbi peensoole seina, mistõttu peab enne lagunema kaheks lihtsuhkruks – glükoosiks ja galaktoosiks.
Pärast piimasuhkrut sisaldavate toitude söömist satub laktoos laktaasi puudumisel jämesoolde, kus jämesoole mikrofloora ta lagundab, tekitades gaase (vesinikku, metaani ja süsinikdioksiidi) ning happeid. Haigusnähud võivad olla erinevad, alates kergest kõhuvalust kuni krampide ja kõhulahtisuseni. Madala laktaasiaktiivsusega inimesed taluvad laktoosi erinevalt.
Enamik inimesi talub päevas laktoosi koguses, mida saab umbes poolest kuni klaasist piimast. Kui juua piima koos toiduga, talub haige laktoosi paremini, kuna laktoosi imendumine on aeglasem. Sama kehtib ka rasvase piima kohta, kuna rasv aeglustab mao tühjenemist.
Laktaas ilmub loote soolestikku umbes kaheksa nädalat enne sündi ja on kõige suurema aktiivsusega imikueas. Kui lapse toidusedelisse ilmuvad teised toidud ja puudub vajadus nii suure koguse laktaasi järele, hakkab ensüümi aktiivsus vaikselt vähenema. Laktaasi aktiivsust aitab hoida laktoosi sisaldavate toitude söömine.
Umbes kolmel neljandikul Maa elanikkonnast, eriti kollase ja musta rassi esindajatel, on laktaasi aktiivsus väga väike, mistõttu ei talu nad piima. Põhja-Euroopa rahvastel ja nende järeltulijatel Põhja-Ameerikas, kes on pikka aega tegelenud karjakasvatusega, on see aktiivsus säilinud paremini.
Arvatakse, et umbes veerand Eesti elanikkonnast kannatab vähesel määral laktoositalumatuse all. Kuid paljud ei ole sellest teadlikud ja see ei ole neile ka probleemiks, sest nad ei joo nii palju piima, et see vaevusi esile kutsuks.
Laktoositalumatus esineb kahes vormis
Primaarne laktoositalumatus on geneetiliselt päritav, sõltub vanusest ja avaldub tavaliselt 5. ja 20. eluaasta vahel. Tavaliselt säilib 50–70% laktaasi aktiivsusest. Haigus ei ole ravitav.
Sekundaarne laktoositalumatus on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest, mis võib omakorda olla tekkinud alatoitumise, tsöliaakia, peensoolepõletiku, gastroenteriidi või teiste haiguste tagajärjel. Sekundaarset laktaasidefitsiiti esineb ka beebidel ja väikelastel soolehaiguste järel. Haigusnähud kaovad tavaliselt 2–4 nädala jooksul.
Laktoositalumatuse diagnoosimine ja kontrolli all hoidmine
Laktoositalumatust võib aimata juba haigusnähtude põhjal. Kuna laktoositalumatuse puhul peaks vähendama laktoosi sisaldavaid piimatooteid, millel aga on küllalt oluline koht inimese toidusedelis, siis on tuleks enne kindlalt veenduda, et tegemist on just selle haigusega.
Laktoositalumatuse diagnoosimiseks kasutatakse näiteks laktoosi tolerantsustesti, milleks söödetakse patsiendile 50 g laktoosi (vastab umbes liitris piimas olevale laktoosikogusele) ja määratakse vere glükoosisisaldus enne lahuse joomist, 20 minutit ja 40 minutit pärast lahuse joomist. Kui vere glükoosisisaldus ei tõuse, on tegemist laktoositalumatusega.
Teine võimalus on analüüsida väljahingatavat õhku. Kui vesinikusisaldus õhus tõuseb, viitab see asjaolule, et laktoos kääritakse jämesoole mikrofloora poolt ja tegemist on laktoositalumatusega. Olenevalt haiguse raskusastmest, peab suuremal või vähemal määral vähendama laktoosi sisaldust toidusedelis. Tavaliselt talub hüpolaktaasia all kannatav inimene 2–3 g laktoosi päevas.
Eelistada tuleks hapupiimatooteid, milles osa laktoosist on käärinud piimhappeks ja eriti probiootilisi baktereid sisaldavaid toiduaineid, kuna osa baktereid eritab laktaasi.
Laktoositalumatuse korral, kui tarbitakse piimatooteid vähe, võib tekkida kaltsiumidefitsiit. Heaks kaltsiumi allikaks on pika kõvad juustud, mis laktoosi ei sisalda. Olemas on ka laktaasi sisaldavad kapslid, mida võib tarbida koos laktoosi sisaldava toiduga. Tõsise laktoositalumatuse korral peaks olema ettevaatlik ka toidulisandite või ravimite tarbimisel, sest laktoosi kasutatakse nendes sageli täiteainena.
Lõpliku otsuse, milliseid täpseid toitumisjuhiseid valida, teeb perearst või gastroenteroloog, kuna see sõltub konkreetse patsiendi haigusseisundist.
Tsöliaakia ehk gluteenanteropaatia ehk gluteenitalumatus on päriliku eelsoodumusega haigus, mille vallandab nisust, rukkist, odrast ja võimalik, et enamikel juhtudel ka kaerast valmistatud toit.
Ülalloetletud teraviljatoodetes sisalduvate valkude toimel kahjustuvad peensoole limaskesta hatud, mille kaudu toimub toitainete imendumine. Kuna tsöliaakia puhul halveneb mikrotoitainete, näiteks raua, kaltsiumi ja D-vitamiini imendumine, võib see avalduda ka osteoporoosi, rauapuudusaneemia jt. haigustena.
Tsöliaakia haigusnähtudeks on enamasti krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine. Kõhnumine ja kasvupeetus võivad lastel olla ka ainsaks haiguse väljendusviisiks, mistõttu kui peres on teisi tsöliaakiahaigeid, peaks olema eriti ettevaatlik ja vajadusel pöörduma kohe arsti poole. Tsöliaakia võib avalduda esmakordselt igas vanuses ning väga erinevate vaevustega.
Mida nooremas eas tsöliaakia avaldub, seda tüüpilisemad on haigusnähud ning seda ägedam võib olla haiguse kulg.
Mida hilisemas vanuses tsöliaakia avaldub, seda varjatum ehk atüüpilisem see võib olla. Atüüpilise haigusvormi puhul võivad tsöliaakia tüüpilised haigusnähud – krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine – olla tagasihoidlikud ning umbes 30%-l haigetest hoopiski puududa. Seetõttu jäävad just atüüpilise kuluga tsöliaakiajuhud sageli õigel ajal diagnoosimata.
Atüüpilise ehk varjatud tsöliaakia tunnuseid võib olla vaid üks või ka mitu järgnevatest:
- kõhnumine
- kasvupeetus
- rauavaegusaneemia. Tsöliaakiale peaks viitama olukord, mil rauavaegusaneemia korraliku rauaravikuuri tulemusel ei taandu.
- jäävhammaste emaili ja struktuuri muutused. Tsöliaakiale võib ainsana viidata jäävhammaste emaili muutumine sinakaks. Haiguse kestmisel lisanduvad ka hammaste struktuuri defektid – tekivad ristivaod, mille kohalt osa hambast isegi murdub.
- luuhõrenemine ehk osteoporoos. Seda seisundit võib käsitleda ka kui tsöliaakia tüsistust, sest kaltsiumi kadu organismist on viinud juba suurte luuliste muutusteni. Kui inimesel on diagnoositud osteoporoos, peab kindlasti mõtlema selle tegelikule tekkepõhjusele, milleks võivad olla kaltsiumi imendumise häired kahjustunud peensoole tõttu – see tähendab tsöliaakia.
- endokriinsüsteemi mitmesugused häired, nagu puberteedi hilinemine, menstruatsiooni hilinemine või menstruaaltsükli häired, sagedased iseeneslikud abordid, nii meeste kui naiste lastetus, väikese sünnikaaluga vastsündinu sünd, ka enneaegne menopaus (< 45 aastat) jt.
Tsöliaakia esinemissagedus eri rahvaste hulgas on erinev.
Neil, kelle põhitoiduks on riis või mais, esineb tsöliaakiat haruharva. Kõige suurem diagnoositud tsöliaakia esinemissagedus on Soomes – 2% elanikkonnast. Arvatakse, et Eestis on see 1%.
Tsöliaakia diagnoos ja kontrolli all hoidmine
Tsöliaakia diagnoositakse veeniverest vastavate antikehade määramisega ja diagnoos kinnitatakse peensoole biopsiaga. Tsöliaakia puhul on ainsaks raviks range ja eluaegne gluteenivaba dieet, mis ei sisalda nisust, rukkist, odrast ja soovitatavalt ka kaerast valmistatud toite.
Hetkel arvatakse, et umbes 10 mg gluteeni on kogus, mida gluteenitalumatusega inimene päevas maksimaalselt suudab taluda. Gluteenivaba toote märgistust võib kanda toode, mille gluteenisisaldus on alla 20 mg kilogrammi toote kohta. Tavaliselt paraneb rangel dieedil oleva isiku enesetunne ja söögiisu ning taanduvad kõhuhädad juba paari nädala möödudes. Peensoole limaskesta hattude taastumine võtab kauem aega.
Tsöliaakia võib avalduda väga erinevas vanuses ja erinevate sümptomitega. Mida varajasemas eas tsöliaakia avaldub, seda ägedam on haiguse kulg ning iseloomulikumad vaevused. Uuringud on näidanud rinnapiima tõenäolist kaitsvat mõju tsöliaakia vastu, kui gluteeni tutvustada väikestes kogustes rinnapiimaga toitmise kestuse ajal. Peale geneetilise eelsoodumuse võib tsöliaakiat esile kutsuda ka teraviljatoitude tarbimise järsk suurenemine või immuunsüsteemi kahjustumine.
Tsöliaakia võib avalduda ka alles suguküpseks saamisel, raseduse ajal või stressist tingituna.
