Neljanda põlve šampanjavalmistaja: šampanja on armastus
Taittingeri šampanjamaja on üks maailma tuntumaid ja hinnatumaid, asudes Reimis. Selle veinitootja juured asuvad 1734. aastas, kui Jacques Fourneaux selle maja asutas ning töötas lähedalt koos Benediktiini munkadega, kes toona enamust sealsest veinimaast omasid ja tundsid kõiki toonaseid veinide valmistamise tarkusi.
Taittingeride perekond oli pikaaegsete traditsiooniga veinikaupmehed, kes 1870. aastal kolisid Lorraine kandist Pariisi, et säilitada peale Prantsus-Preisi sõda oma prantsuse kodakondsus. 1932. aastal ostis Pierre Taittinger ära veinimajale Forest-Fourneaux kuulunud Château de la Marquetterie. Sellest ajast saati on maja hoidnud oma veinide tootmises väga selget ja järjepidevat joont - ka täna on maja olulisemad veinid Comtes de Champagne (100% Chardonnay) ja Comtes de Champagne Rosé (70% Pinot noir, 30% Chardonnay).
Firmas ekspordijuhi ülesandeid täitev Clovis Taittinger ütles Maitsed.ee-ga rääkides, et Taittingeri ideeks on valmistda elegantse maitse ja kerge olemusega veine, millega saaks samal ajal pidutseda, mille saatel raamatut lugeda, armatseda ja ka sõpradega niisama aega veeta. Nii suvel, talvel, kevadel kui sügisel.
"Mulle meeldivad kerged ja graatsilised veinid, mis ei oma liiga palju nüansse, mida vaja pidevalt läbi töötada. Veini, eriti mulliga veini, peab olema lihtne ja mõnus juua, samas ei tähenda see seda, et vein on lihtne või igav," lisas neljanda põlve šampanjatootja.
Clovis Tittingeri hinnangul ei ole maailmas šampanja joomine eriti viimastel aastatel muutunud - need kes seda armastavad, armastavad endiselt, uusi tulijaid on, kuid mitte massiliselt. Seda arengut peab Clovis ka pigem heaks, kuna šampanja on siiski jook, mida peab tundma, millel on küljes väga tugev traditsioon ja Prantsusmaalt saadud ainuomane identiteet.
"Šampanja on minu silmis armastus, see on kogemus inimeste vahelises suhtlemises. Kui inimesed joovad šampanjat, siis selle juurde käib hea toit ja hea seltskond, mis tähendab head ja sooja vestlust. Šampanja puhul ei tasu üle mõelda ning olgugi, et joogina on šampanja pisut kallim, ei pea seda jooma ju iga päev. Tähistada võiks erinevaid olukordi aga ikka õigel temperatuuril mulligaveiniga," lisab Clovis.
Kui aga uurida, kuidas ja kellena näeb Taittinger üldse šampanjajoojat, siis tema jagab nad kolme klassi: naised, nautijad ja nohikud.
"Naised on need, kes tulevad kokku ja naudivad sõbrannade setskonnas head šampanjat. Neile meeldib selle maitse, kuid see peab olema kerge. Naised on need kelle järgi ka meie oma jooke valmistame - eleganteid ja naiselikke aroome püüame iga oma joogiga edasi anda. Siis on järgmine grupp ehk nautijad, kelle hulka kuulub enamus inimesi, kes šampanjat joovad. Ka meie - me joome šampanjat toidu juurde, tunneme selle maitseid, ajalugu, marke ja tahame alati sellest joogist teada rohkem. Kolmas grupp on siis iseenesest selge - šampanjanohikud -, kes ajavad taga aastakäikude erisusi ja pisidetaile. Umbes nii tuleb lähenda ka šampanjale tootmise ja müügi seisukohalt - need grupid loovad meie turu," mainib Taittinger.
Restoranis Mon Repos valmistas peakokk Vladislav Djatšuk Taittingeri veinidega koos viie-käigulise õhtusöögi, millel osalemiseks esitas Maitsed.ee-le kutse Taittingeri vainide maaletooja Avallone.
