Legend Vanast Tallinnast: kuidas sündis "vanake"?

Jook, mis Eestit maailmas enim tutvustanud, on kindlasti rohkem kui 65 aastat arenenud rummiliköör Vana Tallinn, mida tuntakse ajalooliselt kuuendikul planeedil kui akent läände ning teisel pool raudset eesriiet nüüd kui vaikset ja joovastavat saadikut jäiselt Põhjamaalt.

Miks on meile täiesti mitteomastest maitsetest ja toorainetest (rumm, vanill, aniis) kokku segatud liköör saavutanud legendi, kuid ehk isegi eestlase arhetüübi staatuse? Pealt ilmetu ja vaga, seest aga kuum, nautlev ning tormina möllav. Tallinnas Sossi mäel asuvas tehases on liinilt läbi jooksnud enam kui 120 miljonit pudelit jooki, mille kohta on rääkida palju legende – sünniloost selleni, kuidas Vana Tallinn on päästnud nii kaudselt kui ka otseselt elusid.

„Vanakese” sünd

Likööri Vana Tallinn hakati tootma 1962. aasta septembris toonases Tallinna likööri- ja viinatehases, praeguse nimega Livikos. See magus ja toona täiesti unikaalse mekiga naps koosneb siiani Jamaica rummist, vanillist, erinevate tsitrusviljade eeterlikest õlidest ning muudest lisanditest. Täpset retsepti hoitakse saladuses ning seda mitte mingi müstika ja salapära loomise eesmärgil, vaid kuna just see on taganud, et miljonid pudelid on läinud kaubaks kirjaga „Made in Estonia”, mitte aga siltidega „Made in China” või „Made in Vietnam”.

Vana Tallinna loomise võtmeisikuteks on Liviko legendaarne liköörimeister Ilse Maar, villimistsehhi juhataja Bernhard Jürno ja tehasemeister Jaan Siimo. Olulist rolli mängis ka tehasedirektor Andres Ugand.

„Veel enne sõda sai Siimo Prantsusmaal maitsta mingit erilist likööri ja sellest ajast peale unistas ta teha midagi analoogset ka Eestis,” rääkis kunagises intervjuus liköörimeister Maar. Ühe legendi järgi käisid Vana Tallinna autorid pärast tööd Tartu maantee nurgapealses kohvikus kohvi ja likööri maitsmas. Neile aga olemasolevad liköörid ei meeldinud. Nad tahtsid teha midagi omapärast ja uudset. Selle legendi lükkas Maar kohe ümber, öeldes, et viinatehases peavad töötama ainult karsklased.

1960. aastatel olid liköörid ülimagusad ja enamasti marjased. Vana Tallinna värsked tsitruselised, tol ajal ennekuulmatu eksootiline rumm ja seest soojendavad vürtsid vallutasid väga kiiresti rahva südame nii siin- kui ka sealpool piiri. Pool sajandit ja rohkem kui 120 miljonit pudelit hiljem on Vana Tallinn ikka veel oma populaarsuse tipul. Lausa nii populaarne, et meie põhjanaabrid soomlased valisid Vana Tallinna oma vabariigi 100. aastapäeva napsiks.

Miks just Vana Tallinn?

Vana Tallinna nime kõrval olid alguses kaalul veel teisedki nimed, nagu Vana Toomas ja ka … Kevade Uim. See viimane pole kusjuures nali. Õnneks trumpas siiski Vana Tallinn nimena kõik teised üle. Peale jäid toona Tallinna kui idabloki Pariisi tutvustanud linnatraditsioonid, munakivid, romantilised laternad, salapära, tornid ehk eriline ja omamoodi vanalinn. Alguses oli Vana Tallinna kirjapilt teine – Wana Tallinn, mis veelgi ajaloolisem ja minevikulisem. Sellest topelt-v kirjapildist aga ajapikku loobuti.

On üldlevinud fakt, et Nõukogude Liidus olid ametliku rubla kõrval liikvel veel mitmed letialused „valuutad”. Nahast jalanõud, soojad mantlid ja joped, tehnika, kristallvaasid, peened parfüümid … Nende kõrval oli väga kõva sõna ka liköör Vana Tallinn. Vana Tallinna pudel oli alati mõttekas kaasa pakkida, kui oli teistesse liiduvabariikidesse minek.

Liköörimeister Ilse Maar meenutab, et päris hinda läks Vana Tallinn alles siis, kui soomlased hakkasid Eestis käima.

„Siis hakati seda ka Venemaale vedama. Pikamaa-autojuhid ei sõitnud ilma Vana Tallinna ja Estoplasti Vana Tooma laternata kuhugi, sest need olid Eesti esindusartiklid, mille ees avanesid kõik Nõukogude Liidu ametiasutuste väravad,” mainib Maar.

Vana Tallinna liköör oli esimene liköör NSV Liidus, millele anti 1969. aastal kvaliteedimärk GOST. Seda auhinda saab põhimõtteliselt võrrelda filmimaailma kuldmehikestega. „Ühel aastal käisime Vana Tallinnaga rahvamajandusnäitusel võistlemas. Võitsime päris kõrge koha, võib-olla isegi kuldmedali, täpselt enam ei mäleta. Käisime Moskvas koos juhataja Siimo ja meistri Jürnoga, üks neist sai lõunaserviisi, teine mingisuguse vaiba, mina rahalise preemia. Hiljem saatis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Mikojan mulle isegi uusaastakaardi. See oli ikka suur au,” selgitab Maar

Mitte ainult jook, ka maitseaine

Vana Tallinn ei ole aga ainult naps, mida külmarohuks rüübata või nõukogude nostalgia kombel mullilise Riias toodetud poluslatkojega kokku segada. Vanakesel on palju enam nüansse, kui algselt paistab. Imeline on see magus, kuid maitsekas liköör ka lihatoitude maitsestajana. Vanill, aniis ja rummi teravus on imeliseks lisandiks näiteks pikalt hautatud veiseliha marinaadi, samuti annab jutuks olev liköör sügavuse ja omapära veinikastmele, millega pardiliha rikastada. Ühe parima koosluse saab aga, kui kasutada Vana Tallinna napsi kreemise pasteedi tegemisel konjaki asemel. Just see magus noot ja vürtsid annavad purustatud maksale glamuuri.

Kuigi pole enam ehk paljusid kodusid, kus Vana Tallinn alati kapis olemas, ei tuleks peljata selle joogi algusaegade punapärandit. Hea Eesti liköör olgu alati kapis – kui oma huuli sellega niiskeks ei saa, siis toidule maitseaineks sobib see vedel päikesepaiste kindlasti.

Loo kirjutamisel on kasutatud allikaid VanaTallinn.ee veebilehelt.