Karl Ernst von Baer kaks sajandit tagasi: nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina
Eestlased on „vaesed ja paljude asjade kasutamises nõmedad“, kirjutas ligi kaks sajandit tagasi üks silmapaistvamaid Eestist võrsunud teadlasi Karl Ernst von Baer. Tema hiljuti kordustrükis ilmunud doktoriväitekiri „Eestlaste endeemilistest haigustest“ ei räägi üksnes haigustest, vaid ka eestlaste iseloomust ja eluolust, muu hulgas ka joomisharjumustest.
Kõikidest eestlaste jookidest on vesi, nagu talurahva juures kunagi, kõige sagedamini tarvitusel ja ka looduslikult kõige sobivam. Peale selle tarvitavad nad veel teatud erilist hapukat jooki (eesti keeles kali ehk taar), mida nad veega ülekallatud käärinud kliidest või otradest teevad.
Õllejoomine on haruldane. Suvisel ajal on neil töö juures alati piimaga täidetud nõu kaasas; piim on hapendatud, kooritud ja vadakuga segatud. — Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina. Paljud arvavad, et joomapahe on tekkinud eestlaste kõlvatusest ja et selle vastu võitlemiseks piisab kõige hirmsamate sõnadega pragamisest; arsti kohuseks aga on asja põhjalikumalt uurida ja selle nähtuse põhjusi kehaehitusest ja teistest asjaoludest otsida, lähtudes suure Hippokratese arvamusest, kes oma raamatus «Õhust, veest ja maakohtadest», mida algaja käsi ööd kui päevad sirvima peaks, ütleb, et inimeste kombed jäljendavad maakoha loodust. Muuseas pean ma sellist uurimist siin seda tarvilikumaks, et see näib kaasa aitavat eestlaste seisundi tundmaõppimiseks tervise ja haiguse puhul.
Igaüks, kes on viibinud teatud aja niiskes ja külmas õhus, millel on suur jõud kehas tekkinud elektrit ja soojust kõrvale juhtida, hakkab tundma märgatavat jõu vähenemist, kui ta ei ole just nii-öelda väga kuiva konstitutsiooniga; miski ei taasta aga organismi normaalset seisundit ja selle heaolutunnet nii nagu alkohoolse erguti tarvitamine – see suurendab närvisüsteemi ja hinge jõudu nagu uue elu säde. Mida flegmaatilisema konstitutsiooniga on keha, seda taastamisvõimelisem on see jook. Mis siis imestada, kui inimesed, keda varem nimetatud ihu- ja hingetegevust maha suruv jõud nõnda ründab nagu meie talupoegi eriti kevadisel ja sügisesel ajal, seda jooki ihaldavad, mis neile nii suurt kasu toob.
Kui arvesse võtta ka seda, et pikkadel teekondadel meie talve suures karmuses ei saakski end teisiti külma eest kaitsta, kui püüdes sisemist soojust niisuguste ergutitega suurendada, siis annab see minu tähelepanekute järgi uue põhjenduse, miks eestlased seda jooki tarvitama on harjunud. Ka see rahvas püüdleb rõõmsa meele poole, et hetkekski unustada oma rõhuvad elutingimused, kuigi toores vaim saab osa üksnes metsikust ja möllavast rõõmust ja jääb võõraks rahulikule lõbususele. Seetõttu ei harrastanud ka Tacituse-aegsed metsikud germaanlased peale sõja ja jahi ühtki muud lõbu kui vaid seda, mida nad said purjusolekust.
Karl Ernst von Baer „Eestlaste endeemilistest haigustest“, Hea Lugu 2018
