KOHVIREIS | Costa Rica, kus porgandi ja peedi asemel kasvab banaan ja kohv

Costa Rica, Kesk-Ameerika riik, mis pindalalt on peaaegu sama suur kui Eesti, kuid kus inimesi elab ligi 4 korda rohkem. Põllukultuuridest kasvab Eesti kliimas ideaalselt porgand, peet ja kaalikas. Costa Ricas seevastu banaan, melon ja kohv. Sellest, kuidas kohv Costa Ricas kasvab ning mida reisil nägin ja kogesin, järgnev artikkel räägibki.

Täna on Costa Rica pealinna San Jose’le lendamine oluliselt võimalusterohkem kui mõned aastad tagasi. Olles Kesk-Ameerika kõige turvalisem riik, reisib sinna kuival hooajal palju põhja-ameeriklasi ja iga-aastaselt järjest rohkem eurooplasi. Euroopast lendab San Jose’le kolm lennukompaniid – hollandlaste KLM, prantslaste Air France ja šveitslaste Swissair. Lennukestvus sõltuvalt alguspunktist on 10,5-11,5 tundi. Parim aeg sinna reisimiseks on alates detsembrist, kui vihamperioodid on lõppenud ja ees ootab soe ja kuiv kliima. Meie külastus leidis aset novembri alguses kuid pääsesime seekord vihmahoogudest.

Saabumine Costa Ricale

Meie lend toimus läbi naaberriigi Panama City, mistõttu sihtkohta jõudmiseks kulus meil ca 16 tundi. Kohale saabudes võttis meid vastu suvine kliima ja sõbralikud inimesed, tänu millele oli reisiväsimusest kergem üle saada. Minu esmamulje Costa Ricast oli meeldiv – viisakas ja mitte kaootiline liikluskultuur, puhtad tänavad ja positiivsed, naeratavad ning avatud inimesed.

Meid võõrustas reisil Pauligi kohapealne kolleeg Anna ja Volcafe Way, kes on Pauligi koostööpartner Costa Ricas. Volcafe on ettevõte, kes aitab arendada ja parandada kohvikvaliteeti, farmi produktiivsust ja farmerite toodangut. Lisaks on nende eesmärgiks tagada kohvi pikaaegne ja jätkusuutlik tootlikkus. Peale Costa Rica tegutseb ja aitab Volcafe farmereid Aafrika ja Aasia riikides, tehes koostööd ka sealsete kohvikasvatajatega.

Costa Rica ja kohv

Costa Ricas on kohvi kasvatatud alates 19. sajandist. Algselt müüdi ja eksporditi kohvi naaberriiki Panamale, seejärel hakkas Costa Rica toorkohv järk-järgult levima ka teistesse riikidesse. Alates 2000. aastast hakkas kohvi kasvatamine populaarsemaks muutuma ka väiksemates farmides, kes investeerisid seadmetesse mis kohvi kasvatamiseks vajalikud on.

Costa Ricas on kohvifarmide all 84 133 ha, mis hõlmab riigi pindalast ca 2%. Farmereid, kes kohvi kasvatamisega elatist teenivad on kokku 45 035. Costa Rica majandusele kohv väga suur allikas pole, moodustades ca 2% kogu toodangust.

Tähtsaimad ekspordiallikaid on hoopis meditsiinilised abivahendid, millele järgnevad banaan ja muud troopilised puuviljad.

Farmi elu

Costa Ricas on kaheksa peamist kohvi kasvatamisala – Central Valley, West Valley, Tarrazú, Tres Rios, Orosi, Brunca, Turrialba, Guanacaste. Enamikes piirkondades on kasvuala merepinnast 1200m, kuid leidub ka alasid, kus kohv kasvab madalamal ehk 600-900 üle merepinna (näiteks Turrialba). Piirkonniti on Costa Rica kohv väga erineva maitsega, sest kasvuala, sademete hulk ja pinnas mõjutavad kohvi lõppmaitset. Lisaks valmib saak väga erineval ajal mis määrab ka lõpptulemusena ka maitset. Costa Rica kohvi maitset üldisemalt võiks iseloomustada kui puhta ja rikkaliku maitsega, magusat ja vähese puuviljasusega kohvi.

Meie reis viis meid seekord Tarrazú, La Laguna piirkonda. Farm mida külastasime asus 1750 meetrit üle merepinna. Farmi saabudes ’tervitas’ meid kõrguse tõttu veidi jahedam õhk ja loomulikult lummav vaatepilt – silmapiiril pilved, mäed, lopsakas ja rohelise taimestikuga loodus, peamiselt araabika kohvipuudega. Meid võttis vastu farmer Juan Vargas Naranjo, kes on kohvi kasvatamisega tegelenud 40 aastat. Juan’iga vesteldes tundis ta suurt huvi Eesti vastu, nt millised on meie kohvi tarbimisharjumused, kui külm on meie talv või millistes Pauligi toodetes me tema kohvi kasutame. Külastasime farmi novembris, ajal, mil esimene saak hakkas vaikselt valmis saama. Enamus korjatavast saagist oli veel toores, millele viitab kohvivilja roheline värvus, kuid nägime ka ilusaid, värvuselt punaseid küpsenud kohvivilju. Paljudes farmides kasvatatakse kohvitaimede vahel ka teisi taimi, mis kaitsevad kohvipuud ning annavad vajaminevaid mineraale. Meie külastatud farmis kasvasid araabia kohvipuu vahel banaanitaimed ning korallpuud. Banaan, mis seal kasvas, läks aga ekspordi kulukuse tõttu loomasöödaks. Juan’i koduaias kasvas oma tarbeks veel avokaado, melon ja apelsin.

Lisaks oli meil võimalus näha kohviistikuid ning seda kuidas kohvitaimi istutakse. Selleks oli vajalik farmeril matšeetega meile läbitavat teed ette raiuda ja puhastada, sest istandus asub merepinnast 1700 m ja oli vägagi metsik ja tiheda taimestikuga. Saabudes sihtpunkti tutvustati meile, millised on nõutavad ja parimad tingimused pikaajaliseks saagiks. Näiteks peaks iga taime vahe olema vähemalt pool meetrit ja rea vahe meeter, et taim saaks mullast kõik vajaminevad toitained kätte.

Saaki koristatakse Costa Ricas kolm korda aastas. Kõige saagirikkam periood on jaanuaris, mil Costa Ricas on kokku ca 70000 saagikorjajat. Tavaliselt algab saagi koristajate tööpäev kell 4 või 5 hommikul ning paljud töölised palgatakse naaberriikidest - Panamalt ja Nicaraguast. Olgu öeldud, et Costa Ricas korjatakse kogu saak käsitsi ning tavaliselt kasutatakse kahte korjajat hektari kohta.

Saagi töötlemine

Pärast saagi koristust on oluline kohvimarjad võimalikult kiiresti saata töötlusesse, et nende kvaliteet säiliks. See tähendab, et kohvivilja ümber olev kest on vaja eemaldada, et kätte saada kohvivili ehk uba. Antud tööks on kaks peamist meetodit – märgtöötlus ja kuivtöötlus. Costa Ricas toimub kohvivilja töötlus enamasti farmidest eraldi asuvates tehastes. Nii ka meie külastatud farmi puhul. Pärast seda kui saak on farmist ära viidud ja jõudnud tehasesse, arvutatakse esimese etapina tehasesse saabuva kohvivilja maht. Vastavalt mahule, makstakse farmerile tasu.

Järgmise etapina saadetakse kohviviljad märgtöötlusesse. Märgtöötlusel kasutatakse vett ja vastavaid seadmeid, seega on antud töötlusviis kallis. Meie külastatud tehases kasutati veeallikana tehase kõrval asuvat jõge, mille vesi eelnevalt filtreeriti. Märgtöötluses liiguvad kohviviljad liinil, mis eraldavad küpsenud ja punased kohviviljad tooretest rohelistest kohviviljadest. Punased, valmis kohviviljad liiguvad liinil seadmesse, mis surub kohviviljal, seemne ja viljaliha kesta eraldi. Sama protsess aga järgmisel liinil, toimub ka vähem küpsenud kohviviljal. Antud juhul on tegemist erineva kvaliteediga toorkohviga, mis lõpptulemusena on ka erineva hinnaga.

Seejärel saadetakse märgtöödeldud kohv kuivatamisse. See peab toimuma võrdlemisi kiiresti, vastasel juhul hakkab kohv käärima ning see rikneb. Kuivatamine toimub suurtest trumlites, kus märgtöötlusest tulnud kohv ringleb kuuma õhu käes ning üleliigne niiskus aurustub. Pärast seda saadetakse kuivatatud toorkohv kvaliteedikontrolli, mille teeb ära masin, mis eraldab väiksemad ja suuremad kohvioad. Selle töö tulemusena moodustuvad erinevad kvaliteediastmed mis määravad ka lõpphinna toorkohvile. Lõpuks pannakse toorkohv suurtesse mahutitesse, kus see jääb ootama ostjat. Mahutites seisab kohv tavaliselt 2 kuud enne kui see jõuab ostjani.

Lõpuks õnnestus meil proovida ka lõpptulemust – korjatud, töödeldud ja röstitud Costa Rica erinevate kasvupiirkondade kohvisid. Seejuures veel selle aasta saaki ja sinna võrdluseks eelmise aasta oma. Nagu eelpool mainitud, on iga piirkonna kohv endale omase maitseprofiili, iseloomu ja maitsenüanssidega. Seda tõestas kõige paremini laual olevate kohvide cupping ehk kohvide maitsmine. Kuna kohvi teekond farmerist tootjani on pikk ja aeganõudev, on tassikest kohvi nautides oluline meeles pidada, kui palju tööd, vaeva, pühendumist on selle nimel nähtud.

Costa Ricat ja selle pealinna San Jose’d külastades on võimalik leida endale sobiv kohvifarmi külastus. Valik on lai ning võimalus tellida nii lühemaid kui terve päeva kestvaid kohvituure. Seega kui oled kohvi teekonnast huvitatud ja soovid rohkem teada ja näha, siis Costa Rica on täpselt õige sihtkoht!