TOIDUARVAMUS | Miks on oluline, et meil on Silverspoon ja White Guide
Aasta kokkuvõtteid veel tegema ei hakka, sest aasta pole veel läbi ning palju põnevat veel maitsta, aga ... kokku võib võtta restoranimaastiku auhinnad ning selle, miks ikkagi on ühele riigile vaja toidupaiku omavahel võistlusmomenti suruvaid ja rivistusse paigutavaid võistluseid ning giide. Lihtne vastus oleks, selleks, et restoranide, kokkade ja kelnerite tase tõuseks. Tõsi.
Pikem vastus on, nagu ikka, pikem: üksi oma köögis toimetades või köögisaalis serveerimisega tegeledes ei ole võimalik näha, mis toimub mujal. Kokad on üldiselt üsna harvad teiste restoranie külastajad, kui minnaksegi, siis mõne teise tuttava koka köögi või maailma tippude juurde, kust ka midagi õppida on. Tööpäevad on pikad, enamasti ollaks oma peas kinni ning suhu läheb kiirelt, see, mis leitakse. Tavatarbijale aga on vaid oluline, et koht, kus einele istutakse oleks imeline toit, oluline pole järjekord miskis tabelis. Siiski on need tabelid parimad indikaatorid, kust seda head toitu leida.
Michelin ei alustanud rehvitootmise kõrval niisama nalja pärast restorane hindama. Toimus see ikka üsna selgelt vajadusest: esiteks oli vaja, et inimesed autodega palju ringi sõidaksid, sest siis kuulb kumm ja vaja on osta uued rehvid, Michelini rehvid. Teiseks oli vaja luua väikene selgus, mis tasemel on need tuhanded ja kümned tuhanded restoranid ning kohvikud kogu riigis. Jätame hetkel kõrvale fakti, et kõik see oli ka imelisim turundus- ja reklaamiprojekt maailma ajaloos.
Ning mis oleks prantslasele parimaks initsiatiiviks enda kondid kodust välja ajada ning sõita kümneid ja sadu kilomeetreid kodust eemale kui toit. Niisiis ühendatigi kaks asja ning tulemuseks oli arusaam sellest, mis tase on kus restoranis, kus piirkonnas ning miks peaks end vaevama tundide kaupa "asfaldiõgimisega", et siis alles tegeliku õgimisega alustada.
Seetõttu on ka äärmisel vajalik, et Eestis elaksid ja toimetaksid nii gastronoomiavõistlus Silverspoon kui White Guide'i Põhjamaade restorani giid. Esiteks annab see võistlusmomendi restoranidele, kohvikutele ja nende kokkadele. Teiseks on see äärmiselt oluline näljaste ja huviliste teejuht parima toidupala juurde. Kolmas ja ehk laiemas plaanis kõige olulisem on see, et läbi tippude pideva soovi olla parimad laieneb kvaliteedijanu läbi peakokkade kokkadeni, neilt edasi kelneritele ja sommeljeedele, sealt edasi baristadeni ja sealt edasi tavainimeseni. See on jada, mis ennast ise siis pidevalt turgutab ja parendab, soovides igas hinnaklassis ja toidu-/joogivormis pakkuda parimat. Nii areneb eestlaste üldine arusaam heast toidust, kuid peamiselt sellest, kuidas toitu nähakse. Hea toit ei pea olema kallis, see peab olema hästi tehtud ja läbimõeldud.
Silverspoon võistlusena on aga veelgi olulisem, kuna ei anna võimalust tähelepanu alla sattuda vaid niikuinii oma ökosüsteemi absoluutses tipus toimetavatele restoranidele, vaid näitab ja paneb ritta ka pereeinelad, gastropubid, kohvikud ja bistrood, rahvusrestoranid. Ehk siis väärtustab ka neid, kes tihti jäävad meile märkamatuks. Näiteks fakt, et GO SPA restoranis toimetavad Eesti tippkokad või Kolm Sibulat on Eesti parim gastronoomia pubi, tuli välja just selle võistlusega.
White Guide aga näitab meile meie asukohta - meie restorani kultuuri asukohta - naabrite (Läti ja Leedu) hulgas, mis on ehk eestlaste puhul üks kõige olulisemaks käivitajaks: kadedus ja vajadus olla naabrist parem. Samas on see giid rohkem kui vajalik, kuna tõmba tähelepanu restovaldkonna äärealadele, heas mõttes veidrustele. Näiteks sellele, et White Guide soovitab 2018. aastal kogu Põhjalale tulla uurima, mis koht on Igor Leesmenti üles ehitatud Kaja Pitsa Köök, ainus baltikumi pitseeria, mis sellesse giidi jõudnud.
Võistlusmoment on vajalik, see ajab närvi ja vihastab, see teeb meele rõõmsaks ja annab lootust.
