TOIDUARVAMUS | Quo vadis, Eesti käsitöökärakas?
Eelmist nädalat võib pidada tagasihoidlikus plaanis Eesti peennapsunduse uuestisünni kalendris märgiliseks ajahetkeks. Põhjuse selliseks arvamuseks annab esmakordselt toimunud Eesti Joogi Festival, mis tõi Kultuurikatlasse kokku suure enamuse Eesti väikesi käraka, likööri, napsu ja muude peenjookide tootjad. Pilt sai selgeks, mis on mis ja kes on kes ning mida mõnusat on järgnevatel aastatel oodata.
Olen seda alati öelnud, et viis aastat tagasi alanud Eesti käsitööõllede "pealetulek", paljuski revolutsiooniks nimetatud areng kohalikul turul, omab tunduvalt suuremat tähendust kogu kohaliku väiketootmise arengus, kui me seda arvanud oleksime. Kui väikeõlletehased lubati ausalt ja avalikult turule toimetama, hakkas kõikides potentsiaalsetes väiketootjates - juustust mahla, vürtsmoosist leivani, jäätisest liköörini - tekkima ootamatu julgus. Hakati mõistma, et kui toode kenasti ära pakendada ja sellele hind anda, siis ... tohhopime ... ostetaksegi ära. Hind ei loe. Loeb vaid see, et on uus, huvitav, väiketoodetud ja kodumaine.
Äkitsi paiskus turule täiesti harukordne kogus uut ja huvitavat söögi ning joogikraami, seda pressis sisse uksest ja aknast, meie maitsemeeled ja arusaam Eesti toidust muutus igavesti. Olgu, hinnaga me pole veel päris joonde kõike nende toodete puhul saanud ning paljuski jääb kvaliteet hinnast maha nagu Hämarik Koidust, kuid oleme kindlasti õigel teel. Etappidena on võimalik näha, mis väiketoode plahvatab - oli õlu, siis siider, seal vahepeal leib ja juust. Nüüd möllab kombucha ning ... hästi mõnus uudis kärakasõpradele ... peenemad napsid.
Sommeljeede Assotsiatsioonis, peamiselt vist nende president Kristjan Markii peas välja mõeldud ja ära tehtud Eesti Joogi Festivali lettidelt vaatas eelmisel nädalal vastu hämmastav kogus uusi tegijad, kes kõik on aastaid juba oma laborites (loe: köökides ja magamistubades) ja vabrikutes (loe: aianurgas ja garaažis) katsetanud ning arendanud, mekkinud ja ära kallanud kõiksugu imelist joogipoolist. Aeg sai nüüd küpseks, et kõik see turule paisata.
Põhjaka Peennapsivabriku astelpajunapsi me tunneme juba mõned aastad, nüüd on juures kuusevõrsetest viin ja pihlaka naps. Moe Viinavabrik lajatas aasta tagasi turule oma pipra ja kuldjuure lisandiga viinad, sellel aastal aga destilleeris esimese Eesti legaalse handsa. Olde Hansa resto pani pudelisse oma ammused napsid pipra ja köömnetega. Kochi viinaköögid on tulnud turule nii Metsamoori eliksiiri kui uue Alfalfa nimelise huvitava joogiga.
Esimestkorda maailma ajaloos saab panna samasse lausesse võrdsena kirja Jaanihanso Siidrivabriku ja A. Le Coq'i Õlletehase, kuna mõlemad tulid äsja välja oma tootest - vastavalt siis siider ja õlu - destileeritud napsidega. Üsna revolutsioonilised tooted mõlemad. Maitseid siinkohal võrdlemata või hindamata - selle jätame ühe järgmise loo materjaliks. Need kaks tootjat on ainsad Eestis, kes oma käraka ise destilleerivad. Oot ... eksin ... Metsist tootev Distilliriumi nimeline korporatsioon ajab ka oma džinnikäraka ise läbi torude.
Džinn on üldse jõudnud omaette arengutasemele ja juba arvestatav erisektsioon kohalikul alkoturul. Eesti tootjate poolt saab lugeda kokku kaheksa kohalikku premium-klassi käsitöödžinni, kus tase on üllatavalt võimas. Pole veel ühtegi megaüllatust, kuid pole ka ühtegi negatiivset mekki. Tuleb kiita nii suurtootjaid kui väikesi pusijaid, kes on pannud välja huvitava valiku ... näiteks Saaremaale tootmist ehitav Lahhentagge korjab kohalikult rannalt nii öelda Põhjala ingverina tuntud juurt ja keedab selle oma jooki, teine seltkond suitsutab oma Smoky Gin jooki, kolmas tootja aga segas uues Crafter's nimekandvas džinnis kokku lilleürdid, mis toonikuga kokku valades muudavad oma värvi. Aga teate ... miks ka mitte.
Liköörid, kui nende imeliste napside juurde tagasi tulla, on üldse uus trend, mis hakkab vaikselt džinni selja taha jätma. Uusi tegijaid on täitsa arvukalt ja tunda on, et neid tuleb veel juurde. Resto Leib seltskond panid Säde nime all pudelisse Eesti klassikalisima napsimarja mustsõstra ja teisena pihlaka. Kuskil likööri ja viina äärepeal laveerib pisitootja nimega Nobenaps oma viinaga, millel tugevad ja äratuntavad liköörielemendid.
Pika aega olen Põltsamaa veinitootjatele üritanud selgeks teha, et unustage ära see lossiveinidega jändamine. Ükskõik kust otsast sa seda katsetad ja vaatad, ei saa sellest sõstrast ja õunast Burgundia või Alsace väärilist jooki. Aga ... võtke Põltsamaa dessertveinid ... vau ... mõni aasta täisvõimsusel arendamist ja tulemuseks on maailmanimega ja -maitsega joogiperekond. Samas, miks ei leia neid jooke Eesti restodest? Peaks olema nii, et kui menüüd einelas koostama hakatakse, kirjutatakse esimesena dessertide alla Põltsamaa magusjookide valik kohaliku juustuga koos pakutuna kohe ära, siis hakatakse vaatama, mida muud pakuda võiks. Hindame kohalikku suuremas mahus, mitte vaid laadal või kõvatamiseks. Kujutate te ette Norras õhtusöögi lõppu ilma akvaviitita?
Võtame aga eraldi näiteks ennekõike näitlejana tuntud Tiina Tauraite, kes pipraviinast arenenud nüüd liköörivalmistajaks, jättes ka uutele toodetele külge varem selgeks õpitud trikid. Liköörist leiab tšilli ja ka suitsu. Mekkige, siis saate aru, mida annab joogile valmimiseks lubatud aeg. Tegemist on kindlasti ühe praeguse hetke Eesti kõige vingema joogiga. Kui ei usu, mekkige järele, kaubandusvõrk pakub raha vastu seda pudelit meeleldi.
Kogu selle jutu moraal on lihtne: jooge vähem aga paremini ja jooge kohalikku. Uskumatut põnevust on meie enda inimesed tegemas, korjates sellesse lumepalli pidevalt uusi inimesi, uusi kogemusi, uusi tarkusi ja mõtteid. Ärge jääge maha.
