Unustatud maitsete turul: Itaalia Provence's
Piirkonda nimetatakse ka Itaalia Provence’ks, sest juunist augustini õitsevad siin kaunid lavendipõllud. Maanteedpidi läbitav teekond kannab nime Strada di Lavanda, Lavendli maantee. Oleme Ravenna provintsis, Bolognast ja Ravennast umbes kuuskümne kilomeetri kaugusel. Lähedale jäävad veel Faenza ja Imola, esimene neist on kuulus oma keraamika ja teine ringraja poolest.
Romagna küngastel asuv keskaegne Casola Valsenio on tuntud kord aastas peetava nostalgilise nimega festivali poolest "Unustatud viljade ja taimede festival". Linnake on peidus Appenniinde jalamil Senio jõe orus, kus maapind on raskesti haritav ning majad ja kirikud laotud maakividest. Piirkonda nimetatakse ka Itaalia Provence’ks, sest juunist augustini õitsevad siin kaunid lavendipõllud. Maanteedpidi läbitav teekond kannab nime Strada di Lavanda, Lavendli maantee. Oleme Ravenna provintsis, Bolognast ja Ravennast umbes kuuskümne kilomeetri kaugusel. Lähedale jäävad veel Faenza ja Imola, esimene neist on kuulus oma keraamika ja teine ringraja poolest.
"Unustatud viljade ja taimede festival" tutvustab vanu unustatud sügisesi maitseid, taimi ja vilju, ning festivali on peetud juba aastaid. Linnatänavad täituvad turulaudadega, kõrvitsad ja granaatõunad kõhutavad lettidel, kastanid küpsevad sütel, veini valatakse topsidesse, tänavatel jalutavad haned ning (unustatud nimede ja maitsega) õunu on kümneid sorte: sametise koorega, sidrunikujulisi, kõva koorega, puised ja pehmed, pruune, punased ja rohelisi.
Jujuubid (giuggioli), pihlamarjad (sorbe), nisperod (nespole), kakiploomid (cachi), õun-viirpuu marjad (azzeruoli), maasikapuu viljad (corbezzoli), laukaploomid (prugnole), tikrid (uva spina), mustad granaatõunad (melograno nero) ja küdooniad (mela cotogna) on vaid mõned viljadest, mida vanavanaemade aegadel siinkandis kasvatati, sügiseti korjati, ära kuivatati või sisse tehti. Ka kastanid ja pähliklid olid talvel oluliseks toitaineallikad, mida lõunaks ja õhtuks saia kõrvale söödi.
Kuna bioloogiline mitmekesisus on väikekohtades südamelähedane teema, on viimase paarikümne aasta jooksul paljud unustatud viljad uuesti au sisse tõstetud. Jujuubi on näiteks Aasia päritolu põõsas, mis hakkas Vahemeremaades levima hulk sajandeid tagasi. Pruuni värvi ovaalsel viljal on õhuke koor, tema viljaliha on kompaktne ja jahune, maitselt magus ja kergelt hapukas ning meenutab õuna. Sarnaselt pihklakaokstele kasutatake jujuubiokse ruumide kaunistamiseks, marjadest valmistatakse siirupit või moosi, tuntud on jujuubiliköör Brodo di giuggiole. Samas kui “andare in brodo di giuggiole” tähendab meeleseisundit, mida iseloomustab rahulolu ja õnnetunne.
Küdoonia meenutab pisut pirni ja natuke õuna. Küdooniapuu pärineb Väike-Aasiast ja oli hästi tuntud juba vanade kreeklaste poolt. Vilja hinnati pigem tema lõhna kui maitseomaduste poolest. Kreeka mütoloogiast tuntud Hera kuldsed õunad, mille söömine tagas igavese elu ja nooruse, olnudki küdooniaviljad. Vili ise on kirbe maitsega ja kootav isegi täiesti küpsena. Seevastu on see suurepärane moosiks keedetuna või tarretisena. Cotognata on magustoit, mille valmistamisel keedetakse küdooniaid kõigepealt sidrunivees, seejärel viljad puhastatakse ja püreestatakse, lisatakse suhkur ja keedetakse veel. Lõpuks valatakse vedelik vormidesse ja jäetakse rätiku alla seisma. Kuna küdoonia sisaldab suures koguses pektiini tarretub magustoit õige pea ja on maiustamiseks valmis
Unustatud viljad ja nende savor pole kuhugi kadunud kohalikest roogadest. Neid kasutatakse lihatoitude kastmetes, salatites, keedistes ja magustoitudes. Kohaliku tüüpilise roa migliaccio koostisaineteks on küdooniad, volpiin-pirnid, kollased õunad, šokolaad, riis, seaveri, kuivatatud puuviljad ja riivitud sai. Veel võiks nimetada põldmuraka- ja mooruspuumarjakastet, magushaput sellerisalatit punaste ja mustade sõstratega, apteegitillisalatit võilillelehtede ja aed-haraputkega granaatõuna kastmes, pihlakamoosi ja pähklitega pirukat ning kirss-kontpuumarjadest sorbetti. Risotto sisse käivad volpiin-pirnid, seapraadile lisatakse kastaneid ja vaarikaid ning vasikalihapraadi serveeritakse granaatõunaga. Kõik taimed kasvavad spontaanselt looduses ja nende korjamine ei maksa, khm, sentigi.
Linnakesest välja sõites viib Lavendlitee paradiislikku botaanikaaeda nimega Giardino delle Erbe. Rajatud 70ndatel Augusto Rinaldi Ceroni poolt, kasvab siin kakskümmend erinevat lavendli tüüpi ning üle 450 erineva sordi ürte ja ravimtaimi. Iga aasta 23. juunil peetakse botaanikaaias lavendlipäeva.
