MILLEGA ON TEGU? | "Ema Hukatus" tegi palju kurja: Naised müüsid maha oma lapsed ja mehed jäid impotendiks

Aastasadu tunti Inglismaal džinni ühe konkreetse nimega ehk "Ema Häving" ("Mothers Ruin"). Džinni joodi 18. sajandi keskpaigas Londonis sellistes kogustes, et kõik tänapäevased probleemid alkoholi või narkootikumidega on selle kõrval nohu.

Džinn sai kuulsaks ja hakkas levima esialgu kui ravim, millega arvati saavat ravida seede- ja muid maohädasid. Ideel pole viga, kuna džinni toodetakse terv rea maitse- ja ravimtaimedega. Kahjuks aga on inimesel oskus ja võime kõike head kuritarvitada, nii ka seda tuntud kärakat. Põhjus, miks džinn levis meeletu kiirusega ja muutus üheks populaarseks joogiks Londonis, oli selle üliodav hind. 1730date aastate Londonis olid baarireklaamidel kirjad, et "purju ühe ja purupurju kahe penni eest", vahendab Historic-UK.com.

Kuna tavalised inimesed ei olnud võimelised ostma häid Prantsuse veine ja brändisid, ega suuremas koguses tarbima ka kohalikku õlut, oli džinn kiire levima. 18. sajandi keskpaigast on teada info, et Londonis destilleeriti 40 miljonit liitrit džinni aastas ning üle kogu linna oli enam kui 7000 joomaurgast, kus seda jooki ohjeldamatu jõuga laiali müüdi. Vahel maksti džinniga ka palka, suhtes gallon džinni 2 penni.

Džinn muutis selle aja mehed impotentseks ja naised steriilseks ning just džinni joomisega, ülejoomisega, selgitatakse tolle aja tugevalt langenud iivet - sajandi keskel ületas Londonis suremus tugevalt sündivust. Riik hakkas probleemile tähelepanu pöörama, kui avastati, et keskmine londonlane rüüpab igal aastal ca' 50 liitrit džinni.

Džinni maksustamine joomist aga ei vähendanud, vaid trügis joogi tootmise ja müügi põranda alla tekitades esmakordselt arusaadava "musta turu". Džinn oli tolle aja oopium, mis hävitas inimese tervist, viis võlavanglasse ja ka hukkamistele. Inimesed olid joogist nii sõltuvuses, et müüsid mõne galloni eest maha oma naised ja lapsed. Maha müüdi ka mööblit ja isegi kodusid, et oma lemmiknapsi osta.

Nime "Ema Hukatus" sai džinn omale külge, kuna enamus joogi tarbijatest olid naised, kes tänu kärakale jätsid oma lapsed hooletusse, müüsid neid prostitutsiooni. Lastehoidjad ja ämmaemandada andsid lastele džinni, et need ei karjuks.

Džinnihullusest päästis Londoni ranged keelud tootmisele ja müügile, samuti sajand hiljem vastu võetud Õllemäärus, millega lasti see jook ilma maksuta vabalt tootmisse. Inimesed valisid uue, lahjema meelemürgi.