KOHVIMASINATE ARENG | Soov kiiremini kliendile aurav jook pakkuda, kiirustas tagant espressomasinate arengut
Välja on töötatud palju kaasaegsete kohvimasinate prototüüpe alates auru jõul toimivast kohvimasinast kuni arvutiseeritud automaadini. Paljud neist on küll vajunud ajaloo hämarusse, kuid kõige tähtsamad ja kohvi tootmisse pöördepunkti toonud on siiani kasutusel.
Euroopas oli kohvikaubandus juba 19. sajandil hiigeläri. Üle kogu mandri tekkis üha uusi kohvikuid, kuid kohvi valmistamise protsess oli üsna aeglane ja sageli tuli kliendil joogi valmimist liiga kaua oodata. Investorid nägid siin piiramatuid võimalusi protsessi täiustamiseks ja võtsid käsile tehnoloogia täiustamise. Kuna tegemist oli aurumasinate ajastuga, töötasid ka esimesed kohvimasinad auru jõul.
Kuigi tollal loodi lugematul hulgal patente ja prototüüpe, peetakse kohvimasina ja masinakohvi valmistamise meetodi leiutajaks itaallast Angelo Moriondot Torinost. 1884. aastal patenteeris ta oma leiutise, nimetades selle uueks ökonoomseks ja kiireks aurumasinaks, mis on mõeldud kohvijoogi valmistamiseks.
Moriondo esimene patenteeritud kohvimasin koosnes kahest osast: suuremahulisest katlast ja 1,5 baarisest rõhuseadmest, mis surus vee läbi suure kohviga täidetud kapsli, ning teisest auru tootvast katlast, kus valmis kohvijook. Kuigi Moriondo leiutist peetakse esimeseks kohvimasinaks, mis kasutas kohvi valmistamiseks vett ja auru, oli see masin loodud vaid Torinos toimuva iga-aastase suure messi jaoks.
Rohkem andmeid leiutaja Moriondo kohta säilinud ei ole. Arvatakse, et tema väljatöötatud tehnoloogia ei levinud kehva turustamise tõttu. Moriondo kohvimasinat ei ole kunagi kasutatud masstootmises ja meie päevini ei ole säilinud ei kohvimasina prototüüpi ega fotosid. Säilinud on vaid Moriondo patent, kuid leiutis ise on ajaloo hämarusse vajunud. Oli aga kaks teist leiutajat, kes täiustasid Moriondo aparaati, kuid sama turustamisealast viga tegemata.
Espressomasinate vallas võib Luigi Bezzerat ja Desiderio Pavonit võrrelda Apple’i asutajaga Steve Jobsiga. Milanost pärit ja likööritootmisega tegelnud leiutajal Luigi Bezzeral olid olemas teadmised kohvimasina tehniliseks täiustamiseks ja seda ta 20. sajandi alguses tegigi. Otsides viisi, kuidas valmistada kohvi otse tassi, leiutas ta ühe-lonksu-espressojoogi, mis on kasutusel tänapäevani. Bezzera täiustas Moriondo kohvimasinat. Meie päevini säilinud Bezzero patendi puhul kuumutati suurt veega katelt seni, kuni vesi ja aur läbi kokku pressitud kohvikapsli väljusid. Mehhanism, millest soojendatud vesi läbi lasti, toimis ühtlasi temperatuuriregulaatorina, mis vähendas vee mahutites oleva vee temperatuuri 120°C kuni 90°C ehk kohvi valmistamiseks sobivaima temperatuurini.
Uue tehnoloogia abil sai kohv esimest korda valmis mõnekümne sekundi jooksul, kuid Bezzero kohvimasinal oli ka mitmeid puudusi. Vett kuumutati lahtisel tulel, mistõttu oli väga raske kontrollida rõhku ja temperatuuri ning peaaegu võimatu saada ühtlase maitsega kohvi.
Bezzera lõi veel mõned kohvimasinate prototüübid, kuid tollal jäi tema tehnoloogia tunnustamata. Tal polnud piisavalt raha ettevõtluse arendamiseks ning puudus turundusalane oskusteave. Siiski tundis ta inimest, kel olid olemas tunnustuse pälvimiseks puuduvad komponendid – Desiderio Pavonit.
1903. aastal ostis Pavoni Bezzero patendi ja täiustas seda oma uue leiutise ehk rõhuventiili lisamise teel. See leiutis pole pälvinud mitte ainult baaripidajate siirast tänu (enam ei pritsi valmistamise ajal surve ootamatu muutuse puhul kuuma kohvi valmistaja poole), vaid kiirendab ka kohvi valmistamise protsessi. Pavoni on samuti välja töötanud seadme, mis kogub kohvimasina katlasse kogunenud auru kokku. Bezzera ja Pavoni töötasid koos, täiustades oma kohvimasinat, millele Pavoni andis nime „Ideale“. 1906. aastal Milano näitusel tõid kaks meest lõpuks oma leiutise „caffe espresso“ avalikkuse ette. Sellest näitusest sai alguse kiire kaubanduslik kohvimasinate tootmine ja müük Itaalias. Paljude uuendustega „Ideale“ kujutas endast esimest sammu täiusliku espressomasina tootmise teel.
Esimesed kohvimasinad suutsid valmistada 1000 tassi kohvi tunnis, kuid auru kasutamise tõttu ilmnes ka soovimatuid kõrvalnähte - kohv oli mõru, kõrbenud maitsega. Esimesed espressomasinad saavutasid vaid 2 baari suuruse rõhu. Nüüdisaegsete standardite kohaselt ei saa seda jooki isegi espressoks pidada.
20. sajandi alguses vahetas auru välja elekter, kohvimasinad muutusid väiksemaks ja tootlikumaks, kuid isegi siis ei suutnud keegi luua kohvimasinat, mis suudaks valmistada kohvi üle 1,5 – 2 baarise rõhu all ilma kõrvetamata. Pavoni kohvimasinad valitsesid turgu rohkem kui kümme aastat, kuid vaatamata tohutu edule jäid nad kasutusele enamasti oma piirkonnas ehk Milano ja selle ümbruskonna kohvikutes.
Pavoni lisanduvate konkurentide sekka ilmus keegi Pier Teresio Arduino. Arduino oli leidur, kes oli otsustanud leiutada aurust sõltumatu kohvi valmistamise viisi. Kuigi ta täiustas kohvimasina ehitust, lisades sellele kolvi ja pumba, ei õnnestunudki tal kõiki oma ambitsioonikaid ideid ellu viia. Arduino panus espresso ajaloosse on veidi erineva iseloomuga. See leiutaja oli ärimees ja osav turundaja. Selles vallas ületas ta isegi Pavonit. Espresso positsioneerimiseks lõi ta suurepärase turunduskampaania, kaasates sellesse ka ühe kuulsa graafiku, kes jäädvustas täiuslikult espresso olemuse. 1920. aastaks oli Arduino tehas juba palju suurem kui Pavoni oma Milanos. Tema tootlikkuse ja turundamisoskuste tõttu levisid kohvimasinad kiiresti väljapoole Milanot kogu Euroopasse.
Milanost pärit kohvikuomanik Achille Gaggia oli esimene, kes ületas espresso kohvi valmistamises 2 baari piiri. Pärast II maailmasõda toimus Gaggia kohvimasinate ehituses pööre. Tema loodud mehhanismi puhul surus aururõhk vee katlast silindrisse, kust teenindaja poolt reguleeritav kolviga kang selle edasi surub. See leiutis mitte ainult ei kõrvaldanud suurte paakide vajadust, vaid suurendas ka kohvi tegemise ajal drastiliselt rõhku, mis kasvas 1,5–2 baarist 8-10 baarin.
Kangiga kohvimasinad kehtestasid ühtlasi espressotassi suurusstandardi. Kangiga seadmesse mahtus vaid üks espresso valmistamiseks vajalik unts vett. Koos uue kangiga masinaga tuli kõnepruuki ka uus väljend: espressot välja pigistama. Kuid ehk kõige olulisem kangiga kõrgsurve kohvimasina puhul oli kohvivahu leiutamine, mida peetakse tänapäevalgi espresso kvaliteedi näitajaks. Nimelt sai tänapäevane espresso valmistamine alguse Gaggia kangiga kohvimasinast. Gaggia kohvimasin ei tähenda kaugeltki kohvimasinate arengu lõppu. Järgmine tehnoloogiline hüpe kohvimasinate arenguloos toimus 1960. aastal, kui Gaggio kangiga kohvimasinale järgnes uus mudel - Faema E61.
Selle kohvimasina leiutaja Ernesto Valente parandas oluliselt seni valitsenud kohvimasinate tehnoloogiat. Käsitsi pressitavat kohvi usaldamata paigaldas ta kohvimasinasse automaatse pumba, mis oli reguleeritud pressima kohvi espresso valmistamiseks vajaliku 9 baarise jõuga. Enne kohvi tassi väljasurumist suunas pump vee otse läbi paagi spiraalkatlasse. Selles kohvimasinas hoidis õige kohvi valmistamise temperatuuri temperatuuriregulaator. Tehniliselt täiustatud, väiksema mahu, universaalne ja roostevabast terasest korpusega mudel Faema E61 saavutas kiiresti edu ja leidis koha ajaloolise tähtsusega kohvimasinate nimekirjas.
Kahtlemata on teel kaasaegse kohvimasinani olnud palju muidki tehnoloogilisi arenguid, kuid just need leiutised olid espressomasina arengu ajaloos revolutsioonilised. Oma rohkem kui sajandipikkuse ajaloo jooksul on espressomasinat oluliselt täiustatud, lisades talle elektrilisi ja arvutikomponentne ning muutes ta kergemini liigutatavaks. Kuid ainuüksi tehnoloogilisest arengust täiusliku espressotassi valmistamiseks ei piisa – tegemist on pelgalt tehnoloogilise küljega, mis sõltub ainult inimesest. Ideaalne espresso sõltub neljast tegurist: kohvi töötlemine, röstimine, kohvimasin ja kohvilaua teenindaja oskused. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi tehnoloogia on võimaldanud inimesel valmistada täiuslikku espressot, sõltub viimane joogi maitset määrav tegur lõpuks ikka inimesest.
