Siinkohal tooks välja mõned kõige levinumad, sest omamoodi põnevad lähenemised on nad kõik:

  1. Esimene müüt ja arvamus ütleb, et klaase kokku lüües tekkiv heli peletab eemale deemoneid või halvad vaimud.
  2. Teine teooria tuleb ammusemast ajast, kui kasutusel olid veel peekrid. Klaase/peekreid/kanne kokku lüües loksus jook teise ehk kokkulöödava klaasi. Selle toiminguga püüti enda klaasis olnud mürki jagada tähelepandamatult oma kaasjoojate klaasidesse. Üsna jabur loogika, sest nii oli mürk ka mürgitaja klaasis.
  3. Eelmise punkti loogikat edasi arendades arvatakse, et klaaside/peekrite kokkulöömine oli sümboolne usalduse näitamine, et "ma tõesti usun sind, et sa pole mu klaasi mürki pannud".
  4. Vanasti joodi veini toostiks ühisest peekrist, mille põhja oli pandud tükk leiba. Sellest ka selle teo nimi ehk toost, inglise keeles toast. Peeker käis ringi, kõik võtsid sõõmu ning peo peremees rüüpas veini lõpuni ja sõi ära ka peekri põhjas olnud leivatüki. Tänapäeval on see rituaal asendunud klaaside kokkulöömisega, kuna enam ühisest peekrist ei rüübata. Kokkulöömine on personaalsuse ja austuse märk.
  5. Viimane teooria ütleb, et klaaside kokkulöömine on kaasnenud toosti ütlemisega, meeldiv heli tekitab lisaelamuse, heade soovide võimendamist läbi isikliku puudutuse.

Viimased kaks teooriat tunduvad kõige tõepärasemad, sest esimestele versioonidele pole palju tõestusmaterjali leitud. Seega on klaaside kokkulöömine austuse märk ja ilusa toosti lõpuks kena heli, mis meeleolu ainult tõstab!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid