TIIR PEIPSIMAAL | Peipsimaad on alati peetud meie toidusahvriks, sealt saab kala, kurki, sibulat ja häid emotsioone
Peipsimaa valiti selle aasta maikuus Eesti maitsete aasta raames praegu kõige olulisemaks ja tähelepanu all olevaks piirkonnaks, mistõttu on olnud sinnakanti tihemini asja enamustel heade maitsete austajatel. Paljud neist on sellest piirkonnast pidanud lugu juba aastaid, sõites oma kurgi, sibula või kalavarusid täitma või nautinud parimaid maitseid teel Kauksi randa või rannast. Mis aga on need maitsed, mida Peipsi äärel taga ajada?
Toit on tänaseks saanud oluliseks riigi, aga ka piirkonna sümboliks. Inimesi huvitab üha enam, kust nende laual olev toit pärit on ning kes ja kuidas selle valmistas. Eesti suurima järve äärt peetakse meie toidusahvriks, kohaks, kus on alati käidud oma talvevarusid täiendamas, kust on kuni Tartu turuni jõudnud head ja paremat juba viimased mitu sada aastat. Täna on siis Peipsimaa sõlmitud kokku üheks ideeks, lihtne selle piirkonna toite üheks tervikuks siduda pole aga kerge. Põhjuse selleks arvamuseks annab fakt, et Peipsimaa on täna ca’ 180 kilomeetrit pikk, venides Venemaa piirist Ida-Virumaal Venemaa piirini Setumaal. Jäädes hetkel veel nii Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Tartumaa, aga ka Põlvamaa piiridesse.
Selle 180-kilomeetrise tee peale jäävad kurgikasvatajad põhjas, sibulakasvatajad keskel ja kalamehed kogu sellel teel. Kui Põhja-Peipsimaal süüakse rohelist sibulat, siis mida allapoole järveäärt tulla, seda vähemaks seda kultuuri jääb. Peipsimaa keskel aga toimetavad vanausulised, kes üle Peipsi järve tulid pakku Venemaal tsaari poolt hulluks aetud Õigeusu kiriku ees. Vanausulised joovad põdrakanepiteed põskepistetud keedusuhkruga. Omad kombed ja omad harjumused kõigil. Ka kalasuitsutamisel on erinevatel piirkondadel omad tavad. Samas on selge, et armastus ja austus nii sibula, kurgi, küüslaugu kui kala vastu on selle piirkonnna läbiv ühisosa.
MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök projektijuht ja põhiline Peipsimaa maitsete levitamise eestvedaja Triinu Akkermanni hinnangul sai Peipsimaa üheks punumine alguse mitte sellest, et oli vaja Eestile uut maitsete piirkonda, vaid faktist, et kohalikud toidutootjad said aru, et koos suudetakse tõmmata kohalike maitsete juurde inimesi rohkem ja lihtsamalt. “Sahver toimib ka täna edasi, Peipsimaa on koht, kuhu tulla oma talvist varu muretsema,” ütles Akkermann.
LOE LÄHEMALT:
Peipsimaa on kuulus väga paljude oma mekkide poolest, toitude poolest, mida on võimalik valmistada ka mujal, miks mitte kodus, kuid mis oma õige meki saavad ikka siis kui Eesti suurema järve äärde oma kondid vedada ning seal lahtise suu ja silmadega ringi tuiata. Näiteks ei ole võimalik kuskil mujal nautida ühte vaid kohapeal toodetavat ja traditsioonilist kalarooga ehk hapendatud rääbist või teist kohalikku delikatessi lutsu kala maksa. Peipsi järves elab 37 liiki kalu ning 9 liiki kahepaikseid. Ometi on siig tänaseks täielik haruldus ning omaaegset kuulsat Peipsi tinti jagub näpuotsaga. Kala aga leiab suitsutatuna, soolatuna, kuivatatuna igas värvis ja liigis külluses.
Teine Peipsimaa absoluutne “vapiloom” on kohalik sibul. Vene sibulakaubandusest Tartus on teateid keskajast, Peipsiveerest käidi Tartu laatadel sibulat müümas juba 19. sajandi alguses. Peipsi sibula kohta arvatakse, et see toodi vanausuliste poolt nende asualadelt kaasa ning kasvatati siin edasi. Väidetavalt erinevad sibulad oma kuju ja teravuse poolest ka Peipsi ääres külati. Peipsi sibul on terava maitsega, vänge, kuid samas mahe. See sibul on tugev ja hästi hakitav, lisaks hoiab hästi vormi ja maitset üle talve. Kui toidus on Peipsi sibulat kasutatud on seda maitsest tunda. Eriti kui teha kohalikust suitsukalast salatit, kuhu hakkida kohalikku sibulat – võtab ikka korra silma märjaks.
LOE LÄHEMALT:
Kohalikel hoiab hinge veel sees küüslaugukasvatus, kus marinaadiga purgis müüakse maha ka mugula pealsed. Veel on olulisel kohal Peipsi kurk, mis teeb selgelt comeback’i pärast seda kui Vene turu kukkumise järel enamus suuri kasuvuhooneid kokku lükati. Lisaks kraamile, mille Peipsimaist päritolu teame juba lapspõlvest, tasub aga lisaks osturetkele minemisele istuda maha mõnesse Varnja või Lohusalu kodukohvikusse või kõrtsi ja lasta heamaitsta kohalikel pirukatel. Pirukaid on aga palju ja eri sorti - lihapirukad, kapsapirukad, porgandipirukad, sibulapirukad. Taigen neil pirukitel on kui siid. Piruka kõrvale rüübake head Ivani teed, Ivan-Tšaid ehk põdrakanepiteed ja pistke põske keedusuhkrut.
Talv on tulemas ja järve äärest saab osta kokku nii talveks vaja mineva kala, sibulad, küüslaugu ja kurgid, samuti tee ja kõiksugu muud head aedvilja ja juurvilja. Lisaks on pead hakanud tõstma ka kohalik toidutööstus. Selle üheks parimaks näiteks on Alutaguse hallitusjuustud - Triinu Armi esimese juustulaar valmis aprillikuu lõpus. Juustukojas valmivad valge-, sini-valge- ja sinihallitusjuust. Ära ei saa unustada ka Räpina Loomemaja pihlakaveini või Uugi talu kasesiirupit.
Peipsimaa maitsed on loomulikult üks suurim põhjus miks võtta ette mõnetunnine auto, bussi või mootorratta retk. Samas tõmbab sinne piirkonda ligi ka suur järv ise, selle veerel "istuvad" värvilised majad ja rahulk elutempo. Peipsimaa on suur ja lai. Minge uurima!
