TOIDUARVAMUS | Koolitoit kui toidukool
Inimene areneb õppides, inimene nooreneb õppides, inimene muutub õppides huvitavamaks teistele, iseendale ja maailmale. Selleks, et õppida, on vaja tervist, energiat ja jõudu. Jõud tuleb aga suurimal määral toidust, mida sööme.
Kool ei ole ammu enam vaid tuim tuupimise ja tarkuste päheladumise koht. Kool on koht, kus lisaks õppimisele kogetakse uusi asju ja arenetakse selliseks, milliseks me tihti kogu eluks jääme. Kool on koht, kus pärast kodust lahkumist saame oma lõplikud tõekspidamised, väärtushinnangud ja ka harjumused. Gastronoomia valdkonnas toimetajana vaatan mina kooli ka kui kohta, kus sünnivad inimesed, kellel on toidu- ja joogialane kirjaoskus, teadmised ja harjumused õigesti toituda.
Kahjuks vaadatakse koolis toitu samasuguse pilguga nagu ülejäänud ühiskonnas: tülikat ja tüütut asja, mis takistab veel pikemaid koolipäevi ja tööpäevi legaliseerimast. Ilma toiduta me sureme, ilma hea toiduta oleme ebaaktiivsed ja suutmatud töötada, õppida. Kool peab asuma tugevamalt pakkuma toitumisalast koolitust kõigile, et tekiks inimestel arusaam, miks on hea süüa tomatit, kurki, aga ka liha ja kala, pähkleid ja seeni. Miks ühekülgne toit teeb nõrgaks ja uniseks ning kuidas arukas toitumine lubab klassivendadest/-õdedest kiiremini joosta.
Maitsev ja rikkalik koolitoit on selle gastronoomse hariduse ja kirjaoskuse esimene samm. Enamikus – julgen isegi öelda, et jõulises enamikus – koolides ja lasteaedades on lastele igapäevaselt serveeritav roog kvaliteetne ja rikkalik, just selline, mis annab pikaaegsel tarvitamisel aluse õigete toiduarusaamade ja -harjumuste tekkeks. Koolitoit ja koolisöökla on asjad, millest lapsed peavad saama inspiratsiooni, et ka kodus nõuda lauale rohkem juurvilju ja rikkalikumat einet.
Minu isiklik toidualane teekond algaski just koolist, kus keskkooli esimeses klassis pandi kokandustundi tüdrukutega kokku punt huvilisi poisse. Poisid läksid tundi alguses tüdrukute pärast, kuid armusid siis toidutegemisse ja edasi mindi kööki retseptide pärast.
