INTERVJUU | Fleksitarist ehk nädalavahetuse lihasööja: praeguses maailmas on raske defineerida normaalset toitumist

Igasugune äärmus on vähestel saavutatav ning ei suuda masse liigutada. Seda on gastronoomia valdkonnas selgelt näidanud veganlus ja paleotoitumine. Kindlasti on mõlemal toitumissuunal suuri plusse, kuid 99% inimestest on end raske nendega siduda.

Fleksitarianismi puhul on tegemist realistlikuma lähenemisega taimetoitlusele, mis võiks muuta inimeste arusaama nii toidust, selle kasvatamisest/kasvamisest kui ka valmistamisest. Täpsemalt tähendab fleksitarianism seda, et süüakse küll peaasjalikult taimetoitu, kuid seda mitte täieliku embargoga lihale ja loomsetele toitudele.

Pärast suure kisaga tulnud ja üsna kiirelt ka kaduma hakkava 100% puhta toidu söömise hullust, võiks paindlik suhtumine taimetoitu olla kindlasti võimalus panna inimesed rohkem juurvilju austama. Nagu ka nimi ütleb, tuleb olla paindlik ning näiteks süüa liha vaid nädalavahetusel või vaid pärast kella kuut õhtul. Juba selline lihasaaduste vähendamine oma menüüs omab suurt mõju.

Uuringud on näidanud, et lihasöömise vähendamine parandab meie tervist ning hoiab meist eemale nii vähi, diabeedi kui südamepuudulikkuse. Olulisim ongi paindliku toitumise juures fakt, et tervist saab parandada ja riske maandada burgereid, steike ja muud lihakraami täielikult oma menüüst välja lõikamata.

Vastab Helsingi Ülikooli toitumise professor, fleksitaartoitumise järgija Mikael Fogelholm:

Mida tähendab olla fleksitarist? Mida see sulle tähendab?

Mulle tähendab fleksitarianism taimetoidule suunatud toitumist, kus ma igal võimalusel valin söögiks midagi taimset. Kuid tegu pole mingi fundamentaalse ja piirava toitumisega, ma söön ka liha ja liharoa söömine on normaalne. Taimetoiduloogika mõttes olen ma lakto-vegetariaan ehk ma söön juustu ja piimatooteid, muna. Samas on ka täiesti 100% vegan toit mulle maitsev.

Mida ja kuidas sa sööd? Mida sa sööd nädala sees ja mida nädalavahetusel?

Minu söömisel ei ole nädala jooksul kuigi palju erinevust. Nädala sees söön ma tihti Helsingi Ülikooli tudengisööklas ning seal valmistatakse väga maitsvaid taimseid toite, eelistan neid. Vahel aga valin ka sealses einelas kala, kui see tundub maitsev. Nädalavahetusel tavaliselt söön ühel päeval kala, teisel aga vaid taimi. Liha jõuab minu lauale harva, 1–2 korda aastas.

Kuidas on fleksitarianism sinu tervist ja elu mõjutanud?

Väga raske on mul seda nii üheselt hinnata. Minu liikumine segatoidult fleksitarianismi on olnud pikk ja ühtlane. Lisaks sellele ma ei suitseta ja olen sportlik, aktiivne, mis muudab veelgi raskemaks toidust saadava kasu hindamise. Nii toit kui liikumine on hea tervise alused, koos. Lisaks olen ma olnud väga kvaliteetse ja tervisliku toidu sööja aastakümneid, tõenäoliselt kogu oma elu.

Miks peaks üks tavaline terve inimene hakkama mõtlema felksitaartoitumisele?

Fleksitaartoitumisega on võimalik fookustada end rohkem taimsete ja puhaste toitude tarbimisele, samal ajal olemata äärmiselt mustvalge või ülimalt piirav. Väga vähese liha ja piimatoodete tarbimisega menüüd on lihtne järgida, sellel puuduvad negatiivsed tagajärjed ja kuna pole ülikarme reegleid – nagu seda on veganite puhul –, ei ole vaja ka tunda hirmu, kui täielikult ei saa mõnel ajal oma toitumiseelistusi järgida. Lisaks tervisele on kasutegur ka maitses ja meie rohelises jalajäljes.

Millised on otsesed kasutegurid tervisele, kui võtta ette fleksitaartoitumine?

Oleme inimestena leiutanud palju erinevaid tervislikke toitumisviise, kuid fleksitarianism viib meid kõige lähemale ühele parimaks dieediks nimetatud toitumisele ehk Vahemere dieedile. Lihtsalt meie toidud, siin põhjamaades, on rohkem kohalikud. Tugevalt, enamasti taimsel toidul baseeruv toitumine, kuhu on lisatud ka teatav hulk liha, kala ja muud loomset, aitab kontrollida kaalu, kuid palju olulisemana eemaldada võrrandist erinevad südame- ja veresoonkonnahaigused, diabeet ja mõned vähiliigid.

Samas tuleb ka mõelda sellele, et ka taimetoidu juures on tervislikud ja ebatervislikud valikud. Kaks näidet siin: a) teraviljad (näiteks leib) peaksid olema menüüs terved viljad, mitte jahuna ja puhastatuna, b) kuigi kookosõli ja palmiõli saab liigitada taimeõlide alla, on nende rasvhapete osakaal vale ja neid tuleks vältida. Pigem tarvitada oliiviõli või viinamarjaseemneõli.

Tundub, et me oleme sisenenud veganluse ajastusse, see toitumisstiil on kõikjal. Reaalsus on aga see, et vaid imepisikene osa inimestest sööb veganloogika alusel. Miks inimesed aga oma toitu nii piiravad?

Enamikule veganitele on toitumisstiil eetiliste standardite väljendus, mis on sügavam kui nende keskkonna ja tervise vaated.

Loomulikult on alati tervislikum ja kasulikum süüa rohkem taimseid toiduained, mitte ülekaalukalt liha. Samas, vegantoitumine ei ole ka lõpuni tervislik?

Vegantoidud on kindlasti tervislikud, kui need on õigesti kokku pandud. See reegel on sama, mis enamiku maailmas kasutatavate dieetide puhul. Samas on vegantoitumisel riskid teised kui segatoitumisega menüüde puhul. Tähele tuleb panna asjaolu, et alla nelja-aastastel lastel näiteks võib vegantoitumine tuua kaasa arenguhälbeid, kuna neil tekivad mikrotoitainete puudulikkused. See ei tähenda, et laps ei saaks vegantoiduga tervena kasvada, tuleb vaid panna tähele ja olla hoolas, et menüüs on olemas kõik toitained, vitamiinid, mineraalid jne.

Alati tekib aga see küsimus, et kas veganism on pigem usk või toitumisstiil?

Tegemist on ideoloogiaga, usuks ja religioonks seda kutsuda on ehk liiga karm. Nagu ma ka varem mainisin, on vegantoitumise tagamaaks eetilised põhjused, mille vastu on äärmiselt raske debateerida. Kas on moraalselt õigustatud tappa loom meie toiduks? Kindlasti ei ole siin 100% õiget või valet vastust. Vegantoitumine vähese lihaga oleks keskkonna vaatenurgast sama mõjuga, kuid kindlasti mitte fundamentaalse eetika vaatenurgast.

Võib-olla ma oleksin pidanud selle järgmise küsimusega alustama, kuid mis on sinu kui toitumiseksperdi silme läbi ideaalne või normaalne toitumine?

Normaalne toitumine on raske kontseptsioon, tundub, et seda peab vaatama kultuurilisest spektrist: normaalne on see, mida enamik inimestest meie ümber söövad. Samas, meie toitumisharjumused muutuvad pidevalt, jagunevad, muunduvad. Väga keeruline on öelda, mis oleks üks universaalne normaalse toitumise definitsioon.

Saaksid sa anda kolm kiiret juhist kohe paremini toituma asumiseks, ilma, et peaks end räigelt piirama?

Esiteks, sööge võimalusel alati taimetoitu. Teiseks, valige alati täisteraviljad. Kolmandaks, loobuge suhkrust, liigsest suhkrust, mida saame limonaadidest ja maiustustest.