September
Õunakoogilõhna sissehingamine on maailma kõige lihtsam viis ajas ja ruumis rännata. Bukett lõhnu, mida me kõik lapsepõlvest mäletame, viib mind enamasti kööki, kus pühapäeviti keskpäeva paiku päikesekiired kaltsuvaibaribal sillerdavalt mänglema hakkasid ja me ei jõudnud laua ääres jalgu kõlgutades ära oodata, millal kook ahjust välja võetakse.
Ei ole olemas lihtsamat ega mõnusamat maitseelamust kui ahjusoe kook. Lõikad selle lahti, puru laua peal kõik laiali ... See vaatepilt kannab mind nüüdki alati laua äärde, kus peavad mõnusalt lärmakat jutuvada kõik mu inimesed.
Ja nii need külalised taas kord kokku kutsutud saavad.
Ühel täiesti tavalisel pühapäeval äratas mu üles lahtisest aknast sisse valguv magus lõhn. Oot-oot! Kõht läheb hetkega tühjaks ja see lõhn on nii tuttav. Tõmban sisse sõõmu, sopsutan tekki veidi kohevamaks ja tõmban tekiääre sügavalt üle kõrvade. Proovin veel magada. Magus lõhn valgub aga jonnakalt mu ninasõõrmetesse ja no enam ma magada ei saa.
“Naabritüdrukul on ju sünnipäev,” mõtlen unesegaselt ja samal ajal oma külmiku sisu pingsalt silme ette manades.
“Nii! Võid on? Mune on? Jahu peaks ka veel kuigipalju jaguma.”
Õunu paistab sel aastal puudel kõikumas küll vähe, aga nii palju ikka saab, et oma perel isu täis saaks. Uni on nüüd täiesti läinud ja mõte vilgas. Ma pean ka kohe õunakooki teha saama.
Nii see päev läks.
Selle koogitüki oleks me võinud äkilise isu kiireks leevendamiseks ju minna ja tellida ka mõnest kohvikust, aga näpuotsaga koogitainast maitstes ja ahjuvalmis koogile kaneelipuru peale puistates tunned, et suhtumine söömisesse muutub. Sa pigem loobud üldse koogist, kui et sööd midagi söömise pärast.
Ja mida rohkem ja hoolikamalt jälgida igasuguseid toitumisnõuandeid ja uuringuid, siis veendun ma aina enam, et suur osa neist keerleb ikka ühtede ja samade elementaarsete toitumistõdede kallal, mida on ühel või teisel kujul juba sõnastatud. Seepärast söön ma sügise auks alati õunakooki. Ja et oma isusid säästa ning maitsemeeli mitte kahjustada, on sel soovil kõigest üks lisatingimus. Keegi on selle koogi ise valmis küpsetanud. Retseptid on vahetunud, repertuaaris on nii häid vanu kui päris uusi leide, aga kehva isetehtud õunakooki pole ma veel maitsta saanud.
Ja et nüüd päris aus olla, siis tuleb mul tunnistada, et nädalavahetuse hommikuti sööme me kooki üsna sageli kohe voodis. Selles on taas midagi lapsepõlvest, mis tagab sulle sekundiga rahulolu ja mugava äraolemise ning mis on just õige häälestus ka uue kooliaasta lärmakaks alustuseks. Nüüd läheb niikuinii vaja palju jõudu varasteks ärkamisteks, uuteks pingutusteks ja kogemuste läbiseedimiseks.
