Liha pole halb, muna pole halb: viis dieedimüüti, mis tervist rikuvad

Uued uuringud ja teadlaste töö toovad iga päev meieni järjekordseid avastusi toitumises ja toiduvaldkonnas, mis üldsõnalisemalt väljendades ajavad segadusse selles osas, mida on täna tervislik süüa ja mida mitte. Kas või on meile hea või halb? Mis seis on munadega – oli halb, nüüd on tervislik toit? Kas smuutid ja mahlad on mõistlikud, kuigi sisaldavad palju suhkrut? Mida teha piimatoodete ja punase lihaga?

Palju küsimusi ja palju segadust. Fakt on see, et teadus ei ürita meid “alt vedada”, vaid toob välja uute uuringutega avastatud uusi tahke erinevate toitainete mõjust meie kehale. Ehk reaalselt saame me igapäevaselt aina targemaks meie toidulaual olevate toitude osas, samas tekitab see segadust, kuna vanad – emalt tütrele – jagatud nõuanded on rasked surema, vahendab The Independent.

Sellest tulenevalt tuleb lükata ümber mõned väärarusaamad ja müüdid, mida paljud usuvad. Mõned neist müütidest/arvamustest omavad täiesti vastupidist reaalsust sellele, mida usutakse – mõned vanad arusaamad on lausa tervisele kahjulikud. Diplomeeritud toiduteadlane ja toitumisspetsialist Rhiannon Lambert selgitab ja lükkab ümbes viis toidumüüti.

Paljud inimesed ei söö mune, kuna aegade algusest peale on räägitud, et just see toiduaine on peasüüdlane kõrges kolesteroolitasems meie veres. Kolesterooli aga seostatakse suurelt südamehaiguste riskidega. Lambert aga ütleb, et munad ei ole süüdi halva kolesterooli tõusus. Uued uuringud on hoopis leidnud, et munad aitavad kaasa meile olulise HDLi ehk hea kolesterooli ehk “kenasterooli” tasemete tõusus. HDL omakorda alandab aga paljude haiguste riski, sealhulgas südamehaiguste riski. 180 kraadine pööre arusaamades!

Munad on tegelikult üks nendest toiduainetest, mille juurde saab kirjutada “super”, kuna munades leidub palju ülipuhtal kujul proteiini, kasulikke rasvhappeid, vitamiine, mineraale ja unikaalseid antioksüdante. Munad sisaldavad põhilisi amiinohappeid ehk siis proteiini ehituskive, mis tähendab, et inimkeha suudab kasutada ära peaaegu kogu munadest saadava proteiini. Lisaks on munad rahuldusindeksi skaala kõrges otsas, mis tähendab, et tekitavad kiiremini täiskõhutunde, kui paljud teised toidud.

Hetkel arvavad eksperdid, et kolm muna päevas on meie tervisele täiesti normaalne ja isegi kasulik. Samuti ei ole leitud ühtegi negatiivset mõju inimesele, kui süüa mõni muna päevas rohkem.

Lause, et toiduõlid - nagu päevalilleõli, rapsiõli, viinamarjaseemneõli - on meile kasulikud on väga kaugel reaalsusest. Räägitud on sellest, et nendest õlidest saadavad polüküllastamata rasvhapped on tervisele kasulikud, alandades südamehaiguste riski. Nüüd on aga avastatud selles arusaamas auk, hiiglaslik auk. Nimelt on polüküllastamata rasvu väga mitmeid, näiteks meile väga tuntud omega-3 ja omega-6, probleemiks on nende rasvade omavaheline suhe õlides. Omega-3 rasvhappeid saame me kalast ja näiteks rohumaal kasvanud loomade lihast, omega-6 rasvu aga pressitud õlidest. Probleem on selles, et me vajame kordades rohkem omega-3, kui omega-6 rasvu ning mainitud õlides on meile kahjulikku osa – omega-6 – rohkem kui peaks olema.

Täna arvatakse, et suur osa südamehaigustest on seotud just nende õlide tarbimisega, sest lisaks omega-3 ja omega-6 vahekorra ebatervislikkusele, saame me nendest õlidest ka seemnete kasvamiseks tarvitatud pestitsiidiede jääke.

Kui tahame aga saada kätte oma omega-3 mahu ja hoiduda ebatervislikkusest, kasutage toiduvalmistamisel kookosõli või oliiviõli.

Lihad ei ole loodud samasugustena, võiks selles punktis alustuseks öelda. Arusaadavalt see liha, mida sõid meie esivanemad ei ole see, mida sööme tänapäeval meie. Liha, mida meie tarbime on kasvatatud kiirendatud tempos, loomi nuumates ja erinevate medikamentidega kaasa aidates. Lisaks läbib see liha enne meie lauale jõudmist tihti ka erineva tee valmistoiduks saamiseni. See liha tõesti ei ole liiga kasulik ega tervislik.

Samas …

… tsiteerides ühte maailma suurimat ja siiani läbiviidavat toidu-/terviseuurimust nimega EPIC (European Prospective Investigation into Cancer and Nutrition), saame teada, et 448,568 uuringus osalenul suurendas nii öelda töödeldud liha söömine oluliselt surmariski, samas puhta liha söömise osas ei leitud ühtegi tagajärge – negatiivset tagajärge.

Lamberti sõnul on täiesti normaalne süüa liha näiteks kord nädalas, siis puhast ja töötlmata punast liha. Selles lihas on palju kvajalikke vitamiine, mineraale, antioksüdante ja kasulikke proteiine ning rasvhappeid. Kõik on toidueksperdi hinnangul kinni aga tasakaalus: liiga palju liha pole hea, samas liha täielik menüüst välja lõikamine oleks samuti kahjulik – meie dieedist jääksid välja paljud olulised keemilised ained, mida meie keha vajab ja vaid lihast saab.

Loogika ütleb, et kui tahame kaalus alla võtta, tuleb vähendada kalorite hulka, mis kehasse siseneb. See aga ei ole päriselt tõene: tegelikkuses on küsimus, milliseid kaloreid tarbida, kui nende kalorite hulgas. Erinevatel toitudel on erinev ainevahetulik kulg meie kehas ning toit, mida sööme mõjutab neid hormooe, mis otseselt mõjutavad edasi siis seda, kui palju ja mida me sööme ning kui palju sellest toidust saadavast kalorist reaalselt kehas ära põleb.

Proteiini süües väheneb meie isu kiiremini, kui süüa rasvu või süsivesikuid. Põhjus on selles, et proteiinil on kõrge rahuldusindeksi number ehk proteiinist saab kõht kiiremini täis. Lisaks on osadest toitudest lihtsam “üle süüa”, kui teistest – jäätisest 400 kilokalorit saada on kohutavalt lihtne, samas katsetage samas kalorimahus brokkolit õgida. Ehk siis keskenduds tuleb kõrge rahuldusindeksiga toitude söömisele – näiteks munad, veiseliha, kartulid, oad, juur- ja puuviljad. Hoiduma peaks suhkrust ja muudest maiustustest.

Olenevalt valitud toidust sõltub ka keha kalori tasakaal, sest kalorid ja nende hulk kartulist ei ole sama, mis näiteks saiakesest. Kalorid on olulised, kuid mitte pinnapealselt, neis peitub palju enam kui kohe näeme.

1970date USAs leiti, et rasva söömine muudab meid paksuks ning kaubamajades, selvehallide, toidupoodide letid täitusid väherasvaste ja ravavabade toodetega. Tänaseks oleme selle arusaama nurka visanud – kõik oleneb millist rasva ja mis koguses süüa. Rasval ja rasval on äärmiselt suur vahe. Väherasvaste ja ravavabade toodetega peaks üldse olema äärmiselt ettevaatlik, ka täna, kuna need sisaldavad uskumatus koguses suhkurt – USAs maisisiirupit –, et parandada rasvakaoga koos kadunud maitset.

Küsimus, nagu ka mainitud sai, on milliseid rasvu süüa, kust need tulevad ja mis mahus need meie menüüs eksisteerivad. Head rasvad tulevad näiteks avokaadodest, kalast, pähklitest, päris võist.

Lambert selgitab, et olgugi, et rasvas on rohkem kaloreid kui proteiinides ja süsivesikutes, ei aja rasv meid paksuks. Paksuks teeb meid menüü, kus on samal tasemel nii rasvu kui süsivesikuid. Uuringud näitavad, et need kelle menüüs on rohkelt kasulikke rasvu, langetavad kaalu kiiremini ja jäädavamalt.