Hinnad all: spikker, milline melon poest magustoiduks osta?
Viimastel nädalatel Eesti poodides ringi kolades on jäänud silma pilt, kus lisaks hiiglaslikele arbuuse (inglisekeelest otse tõlgituna veemelon ehk watermelon) täis kastidele on juur- ja puuviljaletidest aina suurema osa võtmas enda alla ka teist liiki melonid - kantaluubid, Gallia melonid, Kesk-Aasia melonid ja nii edasi. Teine üllatus on aga see, et nende melonite hinnad on tihti kollasel sildil ja üldse äärmiselt mõistlikud - olenevalt liigist 0,89 kuni poolteist eurot kilo eest. Teeme lähemalt tutvust nende diureetikumideks kutsutud viljadega.
Melonid on üldiselt pärit Aafrikast ja Aasiast, kuna kasvamiseks nõuavad need viljad lisaks veele ka pidevat soojust ja palju valgust. Kasvamiseks vajab melon näiteks rohkem päikest ja kuivemat õhku kui kurk. Eestis on võimalik nii arbuuse kui muid meloneid kasvatada, kuid seda siis vaid kasvuhoones. Melonid sisaldavad sordist olenevalt 4–18% suhkruid, palju karotiini, foolhapet ja C-vitamiini. Vilju süüakse valminult peamiselt toorelt, harvemini kuivatatult, neist valmistatakse keedist, kompotti, siirupit ja tehismett, seemneist pressitakse õli.
Melonil on 7–12 alamliiki ja teisendit (näiteks kurkmelon, konomonmelon, kantaluup, võrkmelon, mangomelon), kaubanduses eristatakse põhiliselt kolme melonitüüpi: siledakoorelisi meloneid, võrkmeloneid ja kantaluupe. Varasemalt on meloneid peetud kõrvitsaliste alamliigiks, kuid nüüd on nad klassifitseeritud täiesti eriliigilise taimena.
Suurema osa melonist moodustab vesi, mis muudab selle vilja äärmiselt mõnusaks viisiks, kuidas kehasse vedelikku viia. Me kõik teame seda tunnet, kuidas arbuusi või mõne mahlasema meloni söömise järel pole vaja kaua oodata, kui piltlikult öeldes "loodus kutsuma hakkab". See muudab melonid ka headeks diureetikumideks.
Olgugi, et Eesti keeles kutsutakse teda pisut teise nimega on maailma levinuim ja kuulsaim melon arbuus, inglise keelest otse tõlgituna veemelon ehk watermelon. Arbuus on kõrbetaim, mis tähendab, et nõuab sooja ja talub päris hästi põuda. Arbuus pärineb algselt Aafrikast. Enamikule arbuusisortidest on Eesti suvi liiga jahe ja lühike, mistõttu nende viljad meie oludes ei valmi. Siiski on ka sorte, mida meiegi avamaal edukalt kasvatada saame. Eestis siiski on avamaal kasvatamiseks vaja vähemalt katteloori.
Tulles aga kirjelduste juures tagasi meid peamiselt huvitava osa juurde ehk melonite söömise juurde, tuleb märkida, et igal melonil on oma maitse, oma mahlasus ja oma suhkrusus. Igaljuhul sobib kõiki arbuuse ja meloneid tarbida toorelt, lihtsalt puuviljana. Samuti sobivad need mahlased, mesised viljad salatitesse, smuutidesse, kookidesse, aga ka marinaadidesse. Kõige lihtsam ja ka mõnusam on lihtsalt poest ostetud melon vähekese aja jooksul külmikus jahutada ning külmal päeval lahtilõigatuna lihtsalt "pintslisse pista".
Vaatame nüüd aga lähemalt kuidas meloneid valida, milline melon valida ja mis melonites peidus on!
Eriti hästi käib melon kokku teiste puuviljade ja marjadega. Edukalt saab melonit kombineerida ka piimatoodete, näiteks paljude juustude (toor-, kodu-, hallitus- ja laabijuust), kohupiima, vahukoore ja jäätisega. Meil vähem levinud on meloni pakkumine lihatoodete kõrvale, nagu mereandide, linnuliha, singi ja salaamivorsti juurde. Melonilisand sobib ka jookidesse - kokteilidesse ning boolidesse.
- melon on ronitaime vili
- meloni sünnimaaks peetakse Aasiat, levinud on tugevalt viaflrikas
- sordist olenevalt 4–18% suhkruid, palju karotiini, foolhapet ja C-vitamiini
- meloni vilju süüakse valminult peamiselt toorelt
- meloneid on 7-12 liiki
- Hiinas kasvati melonit kultuurtaimena juba vähemalt 1000 aastat enne meie ajaarvamise algust.
- Euroopas on melonikasvatus koondunud Itaaliasse ja Prantsusmaale
- häid sorte kasvatatakse ka Iisarelis ja teistes Lähis-Ida maades
Arbuus
Aasiast läbi Aafrika ka meieni jõudnud arbuus võlgneb oma ingliskeelse nimetuse watermelon ehk vesimelon vilja kõrgele veesisaldusele (92-95%). Just vesi annab arbuusile väga värskendava vilja kuulsuse. Arbuusi nimetatakse ka üheks maailma parimaks toiduaineks, sest lisaks veele leidub selles palju kasulikku: magneesiumi, kaaliumi, vitamiine C, A, B1 ja B6 ning lükopeeni. Olemas on ka kollase viljalihaga arbuus, kus on säilinud traditsioonilise arbuusi maitse ja koostis, kuid selle seemned on väikesed valged ja pehmed.
Kesk-Aasia melon
Tegemist on magusa, maitserohkme ja mahlase, enamasti suure pikliku viljaga. Paavstidelt pärineva kombe kohaselt (kes jõid magusamat veini) lõigati see melon pooleks ja õõnsus täideti portveiniga nii saadi hõrgutav eelroog. Ostes võiks vilja kergelt koputada – küpsest melonist annab märku õõnes heli. Melonit süüakse lisaks magustoidule ka soolase kõrvale maitseavajana - ideaalne soolasemate Hispaani ja Itaalia suitsusinkide juurde.
Kantaluubid
Maitselt magusaim ja erilisem melon on üks dessertmelonite hulka kuuluv kantaluup (inglise keeles cantaloupe). Eriti kuulus on aga kantaluupide hulka kuuluv Charentais’ ehk sharenteemelon, rohekate pikitriipude kohalt veidi sissevajutatud koorega melon. Sharenteemeloni viljaliha on kollakasoranž, tihke ja tugev, aroom aga väga tugev, peaaegu parfüümitaoline. Meloni viljaliha maitset iseloomustatatakse sageli kui ebamaist, mõnikord isegi hinnalise parfüümi füüsilise kehastusena.
Gallia melon
Galia meloni viljaliha on samuti pigem rohekas, väliskekt rohekas-kollane. Maitselt kreemjas ning magus, tekstuurilt aga tugevam ja krõmpsuvam. Gallia meloni magusus on tihti isegi imal, kuid see ei takista selle vilja söömist.
Muskusmelonid
Kujult on muskusmelonid ümmargused või ovaalsed, õhukene koor ribiline või võrkjas, viljaliha roheline, roosakas või oranzh. Mõnikord pannakse need melonid kantaluupidega samasse gruppi, kuid muskusmeloni viljaliha on magusam oma teistest liigikaaslastest.
Mesimelon
Mesimelon ehk honeydew ehk mesineste on talvemelon, kuna omab väga paksu läikivat koort, mis oluliselt pikendab meloni säilimisaega. Mesimelon on kahvaturohelise (mõnikord ka oranzhi) viljalihaga ja väga magusa maitsega. Selle meloni vili on toorelt roheka, küpsena aga erkkollase ja teiste talvemelonitega võrreldes suhteliselt õhukese läikiva koorega veidi pikliku kujuga.
Kassaabamelon
Kassaabamelon on küllaltki suur, erkkollase kurrulise koore ja elevandiluuvärvi viljalihaga, suhteliselt uus melonisort. Kassaabameloni ja kantaluubi hübriid ehk Crenshaw (hääld. krenshoo) on melon, mille koor on sile ja kollase-rohelisekirju, viljaliha kollane, kaal aga võib ulatuda kuni nelja kiloni. Sordi eripäraks on väga vähene seemnete hulk.
Mesiluup
Kantaluubi ja mesimeloni hübriid ehk honeyloup on sort, mis esindab oma vanemate parimaid omadusi - oranzhikas viljaliha on nii mee- kui lillelõhnaline, küpse vilja koor on pehme ja roosa.
Jõulumelon
Üks parima säilivusega talvemeloneid on jõulumelon (Santa Claus e. Christmas), pikliku kujuga tumerohelise-kollaselaiguline melon väga magusa, aga omapäraselt kerge ja Riesling-veini meenutava järelmaitsega.
