Tippsommeljee tiitel kaitstud! Muljeid Eesti Parima Sommeljee valimistelt Gloria restoranis

Preili Ketri Leis kinnitas oma staatust Eesti parima veinikelnerina. Vaieldamatult Eesti restoranide tipus püsiva Gloria parimate päevade hulka saab arvata ka läinudnädalase vaatemängulise piduõhtu, kus ametikaaslaste ja -huviliste silme all valiti juba 16. korda kodumaa parimat veinikelnerit. Restorani pääsejaid oli vähem kui tahtjaid, ka üheteistkümnest kutsevõistlusele registreerunud sommeljeest pääses žürii ette vaid neli.

Hommikul kinniste uste taga läbitud teooriaeksam polnud kerge. 35 küsimuse puhul hea õnne peale ei saanud loota, sest sommeljeekooli lõpueksamitel tavapärase valikvastustega küsimustiku asemel oli vaja õigeid nimesid, arve, asukohti jne täpselt ja kindla peale teada.

Esimese vooru praktiline pool, vahuveini serveerimine osustus aga ootamatult keeruliseks ettevõtmiseks. Igapäevatöös pole viie pokaali võrdselt täitmine ühest lõpuni tühjaks valatavast šampanjapudelist mingi eriline kunsttükk. Üsna harjunud ollakse ka pooleteistliitrise nn magnumpudeli täppisvalamisega. Seekord ootas võistlejaid 375 milliliitrine poolpudel, mis, nagu selgus, lasi suurema taaraga harjunud sommeljeedel juhtme kokku (püha müristus - nii väikesest pudelist juuakse ju parimal juhul kahekesi!!!). Lisaks ootas viie pokaali asemel laual kaheksa, millest osa olid kasutamiseks kõlbmatud: ühes vedelesid riukaliku žürii tahtel silmaga nähtavad suured soolakristallid, teise serval laiutas rasvane huulekreemi jälg. Lõbus, onju? Ärevuses jätsid mitmed võistlejad rikutud klaasid üle vaatamata ja põrusid, nagu vajuks häbisse sellisel juhul ka laudu teenindav sommeljee mistahes restoranis.

Klassikalise sommeljeevõistluse puhul konkurendid higistavad laval ja publikum mõnuleb saalis. Kuigi Glorias on ka lava olemas (see sobis võistluse korraldajatele hästi hädavajalike lavataguste toimingute jaoks), oli võistlusala tubateater väga nutikalt loodud peegellaega restoranisaali. Finalistide sekeldamine tundus loomulik kõrvallaudades kohad sisse võtnud vaatajatele ja oli natuke pingevabam ka võistlevatele sommeljeedele. Alustuseks pidid kõik finalistid vaatama slaidikava ning tuvastama šampanja ja Champagnega seotud kuulsaid persoone ja kohti. Kas ilma kuulsa jalgrattata madame Lily Bollinger, põskhabemega Joseph Krug, hinnatud Clos de Mesnil viinapuuaed või G.H. Mummi šampanjamajale kuuluv Champagne’i maakonna ainus tuuleveski Moulin de Verzenay on ikka tuttavad?

Ka kõik ülejäänud ülesanded olid kõigile võistlejatele ühesugused, kuid lahendada tuli need iseseisvalt, kogemusi ja oma isikuomadusi arvestades.

Sommeljeede erakooli tänavune parim lõpetaja ja Eesti Parim Õllesommeljee 2016 Els Maria Uibo (restoran Umami) oli loosi tahtel esimene ja alustas, nagu teisedki, kokteili segamisega. Dry Martinit, mida hindab isegi James Bond, teab vist igaüks, kuid baarmenide Angelika Larkina ja Helger Aava silme all tuli kokku segada Dirty Martini (gini, vermuti, oliivi ja sidrunikoore klassikalisele segule tuli piisava „räpasuse” saavutamiseks lisada solks soolakat oliivivedelikku). Sujuva ja toimekana tüüris Els Maria üle kõigi karide. Nagu kolleegidki, pidi temagi soovitama kliendile biscottide juurde sobivat dessertveini, serveerima punaveini, müüma maha neli kasti porti ja tundma pimemaitsmisel ära neli õuntega seotud jooki ning analüüsima ja ära arvama ühe tundmatuna esitletud kange käraka (nagu lõpuks selgus, oli tegu samaaegselt nii lillelise kui suitsuse Iiri viskiga).

Teisena publiku ette astunud, kuu aega tagasi Euroopa ja Aafrika parima sommeljee valimistelgi võistelnud Ketri Leis (Leib. Resto ja aed) paistis kindel ja tasakaalukas. Kaotada polnud ju midagi peale eelmise aasta sommeljeevõistlusel saavutatud Eesti Parima Sommeljee tiitli… Stabiilse, restorani igapäevatöös vajaliku rahulikkusega jagas ta ära, milline õunanapsudest teistega kokku ei sobi – kääritatud siidrite sekka oli poetatud ka üks õunadestillaat! Pudelite ja pokaalidega askeldamine oli sujuv ja kaalutletum, kui võistlusärevuses võinuks endale lubada. „Minu kõige hullem hetk teenindajana jääb aastate taha, päris algusesse, kui mu esimese töökoha esimesel õhtul öeldi, et jah, palun, saalis on neljakümneliikmeline grupp, et hakka teenindama. Üksi. Ellu jäin,” muigab Ketri. Võistlejakogemused, naiselik sarm ja suurepärased teadmised tagasid esikoha ja parima sommeljee tiitli selgi aastal. Õnne, Ketri!

Muhe ja mõnus Oskar Pihlik (Vino Rosso & Co), kes on ka olnud riigi parim õllesommeljee (2015), säras mitte ainult hea teenindaja, vaid ka osava kaupmehena. Olulise ülesandena pidi võistleja kahele „huvilisele” väga argumenteeritult maha müüma neli kasti Gloria veinikeldris olevat kanget portveini. Vanaema juubeliks, nagu kliente küsitledes selgus. Osava vestluse käigus ilmnesid mõlema osapoole vajadused ja võimalused ning kõlamata ei jäänud ka põhiargument - „ma teen teile hea hinna…”

Sulasid nii hinnad kui žürii (Soome Sommeljeede Assotsiatsiooni president Samuil Angelov ja Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president Kristjan Markii ja juhatuse liige Igor Sööt, Eesti Sommeljeede Erakooli direktriss Ene Ojaveski, Leedu sommeljee Albertas Koncijalovas ning kogu valimise peosponsori, Toscana Banfi veinimaja esindaja Kristi Poom Tridensi veinifirmast).

Neljandana võistlema pääsenud, seni võistlejate Green Roomis oma korda oodanud Tarvo Sarapuu (veinibaar Rosin) jäi kokkuvõttes küll neljandaks, kuid noppis ilmselt kõige häirimatuma sommeljee tiitli, keda ei löönud rivist välja pudenev inventar („gravitatsioon!”) ja kellel jätkus sõbralikku ja mitteformaalset suhtlemisjulgust võistluse lõpuni. Kes Tarvot teab, ei üllatunud. Nii Tarvo kui Oskar olid need, kes sõitsid kindlal käel läbi võõrapäraste terminitega tikitud menüü ning suutsid vaheldumisi teadmiste või kaine loogika abil käigu pealt koostada toitudega sobiva veinivaliku „prantsuse restorani lauas istuvatele Eesti frankofiilidele, kes tahavad juua ainult Prantsuse jooke”, ning kellele lõpuks pidi serveerima Banfi kuulsat punaveini Rosso di Montalcino. Koos küünlatulede, dekanteermisanumate, korkide ja pudelite esitlemise ja muu tingeltangeliga, mis heas restoranis veini ootava kunde silmad alati särama paneb.

Ja siis oli natuke aega veel edasi ka põnev, kuni Eesti Parim Sommeljee 2017 Ketri Leis rändkarika sülle sai. Ovatsioonid, fotod, säravad silmad ja sõbralik õhustik, järelpidu ja ühine rõõm sellest, et Eesti Vabariigis on enam kui pooleteise aastakümnega sirgunud suur hulk veini tundvaid ja seda ka inimestele pakkuda oskavaid maailmatasemel veinikelnereid, kellest paljud leidnud omale koha väärikates veinibaarides ja restoranides. Usutavasti on selliste spetsialistide igapäevatöö üks tulemusi ka see, et meie pisike rahvas joob head veini ja peent käsitööõlut rohkem ning lahjendatud piiritust aina vähem. Nii hoida!