TOIDUARVAMUS: Päevapakkumised 2.0: väikesed ja regulaarsed ekskursioonid maailma peenkokakunsti
Me kõik sööme lõunat selleks, et elada ja toimetada, et oleks mõnus. See, kuidas seda teeme, on paljuski seotud meie loovuse, maitseeelistuste ja üldisema vaatega. Samuti sõltub valik sellest, kas lõuna on üksnes tüütu ja kohustuslik energia laadimine või on tegu sooviga avastada midagi uut, kogeda teistsugust viisi kõht täis saada. Pidage meeles, et kõhule lisaks vaimu inspireeriv söömaaeg paneb täiesti teise rütmi meie astumise ja päevakava. Ilusa ilmaga on piknik Linnahalli katusel mõnus vaheldus, ära ei tasuks põlata autokauplusest või kioskist kvaliteedikontrolli läbinud toidutuutu kontorisse tagasi viimist.
Iga ihurakk minus – need, kes minu kirjutisi ka varasemalt lugenud on, teavad seda kui pooleldi maniakaalsust – soovib, et inimesed sööksid paremini, huvitavamalt ja valitseksid oma gastronoomset käitumist. Toit on emotsioon ja rahulolu. Rahulolu on aga kogu elu aluseks. Inimesed reisivad, teevad trenni ja kohtuvad inimestega üksnes selleks, et pärast kodus pimedas kokteili juues oleks hea ja rahulik olla.
Iga lõuna ise riigis
Tallinn, aga ka teise Eesti linnad, on täis einelaid, pidulikemaid ja argisemaid, kus on võimalik end allutada kõhuorjusele, mille autoriteks on kodumaast kaugele kolinud maailmagastronoomia esindajad. Igas linnas on võimalik end leida söömast head India, Hiina või Vene kööki, samamoodi Jaapani maitsepalasid, head Itaalia, Prantsusmaa või ka Hispaania kööki.
Elame äärmiselt põneval ajal, kus kõik toiduga tegelevad asutused – kohvikust ja bistroost tipprestoranideni – on mõistnud lõunapakkumise turujõudu ja kaotanud ära häbitunde pakkuda lõunaks erimenüüd või oma a la carte valiku nii-öelda vaesemat venda. Restoranid on mõistnud, et lõunapakkumine toob inimesed sööma, kasvatab nende lojaalsust ja pakub peale kõhutäite vaimset kütust.
Tänu sellele saab esmaspäeval astuda sisse mõne hotelli einelasse, teisipäeval nautida roogi kohalikus kohvikus, kolmapäeval aga konutada burgeriputka aknaaugus. Neljapäeval külastada Jaapanit, reedel Argentiinat. Nädalavahetused veeta aga Bergamos, Nizzas ja Mallorcal, Kyotos või Mombassas. Miks mitte ...
Wolt ja take away
Alati on variant ka toit enda juurde tellida, selle asemel et minna linnapeale head ja paremat jahtima. Kui varasemalt oli toidukullerlus või kaasaostuteenus peamiselt Hiina toidu ja pitsa levitamiseks, siis viimastel kuudel on mööda linnu näljasteni hakanud vurama väga eriilmelisi roogi paikadest, mis varasemalt suvatsesid sööta ainult kohaletulijaid.
Toidupakkide laialivedaja Wolt andis äsja teada, et on vedanud laiali kümneid tuhandeid toiduportsjone ja enimeelistatud roogade esikümnes esines nii pastat, pitsat, Aasia toite, aga ka burgereid, salateid jne. Äsja andis turule tulekust teada ka Eesti kapitalil põhinev Epic Foods, mille eesmärk on sama: toita inimesi kodudes ja kontorites neile toitu ette vedades. Ikka ja jälle selleks, et meie variatsioon lõunalaual avarduks.
Praeguse tempoka argikulgemise jooksul on hea anda toiduga toimetamine kellegi teise kätte ja saada alati eineks värske, äsja professionaalide valmistatud maitsev ja toitev kõhutäis.
Kodune toit karbiga kaasa?
Häbenemine kontoris toidukarp avada ja kodust kaasa toodud lõunat süüa võiks kuuluda möödanikku. Tuleb tunnistada, et aina enam kuulubki. Toidu taaskasutus ja korduvtarbimine on praegu äärmiselt kuum teema ja üks selle osa on ka eelmisel õhtul valmistatud toidu söömine järgmisel päeval.
See tundub äärmiselt loogilisena 30+ generatsioonile, kuid veider noorematele. Samas saab eelmisel õhtul lihaliuale jäänud kanafileele või ahjuroale anda maitseainete ja tooreste juurviljadega uue elu, muutes õhtuse ahjukana, Burgundia paja või praekala aromaatseks salatiks. Näiteks.
Astuge raamist välja, vaadake igale lõunale otsa kui äärmiselt põnevale võimalusele rikastada oma maitsemeelt mõne uue ampsuga. Valige oma tavapärase kontorihoone söökla asemel mõne autopoe lambamaksaga burger, tellige toit kohale mingist linna peenest einelast või kontrollige järele mõne keldrikohviku arusaam Prantsuse klassikust ehk cassoulet’st.
Miks mitte ...
