Intervjuu vegankoka Sandra Vungiga: minu pere ja sõbrad suhtusid minu elustiilimuutusesse üldiselt positiivselt

Eelmisel aastal ilmus tuntud toidublogijal ja pikaaegsel veganil Sandra Vungil juba neljas kokaraamat, „Taimsed õhtusöögid“. Tegime sel puhul juttu veganlusest, elustiilimuutustega kaasnevast ja nõudluse rollist toiduäris. Samuti palusime Sandral jagada töönädala jagu retsepte vegan-lõunasöökide valmistamiseks, mida ta ka lahkelt teeb.

Varasemalt on Sandra Vunki nimegailmunud veel tervehulk raamatuid: 2012. aastal „Kodused ja maitsvad taimetoidud.100% taimne“ ning 2014. aastal „Taimsed magustoidud. Lihtsast luksuslikuni“ ja inglisekeelne „Vegan Dinner Party“, vahendab Telegram.ee.

Milline on sinu veganiks hakkamise lugu?

Hakkasin veganiks 2007. aastal peale seda, kui juhuse tahtel viisin ennast kurssi lihatööstuses toimuvaga. Eks sellel ajal oli internet juba kättesaadavam ja ikka sattus erinevat infot ette. Avanenud vaatepilt oli iiveldamaajavalt õõvastav ja ma ei soovinud seda enam oma rahakotiga toetada. Nüüd, 9 aastat hiljem, tunnen täpselt samamoodi.

Kuidas on veganina elada täna võrreldes 9-aastase taguse ajaga, kui alles veganiks hakkasid? Kuidas suhtusid sinu elustiilimuutusesse pere ja sõbrad?

Väga lihtne on, ka padumaal ja metsa sees. Tegelikult on alati lihtne olnud. Kui natukegi ennast kurssi viia ja mõelda, millega loomsed tooted asendada, siis ei teki mingeid probleeme. Linnas käies varun lihtsalt suurema koguse toiduaineid, mida muidu väiksematest poodidest ei leia (nt maitsepärm). Ülejäänu saan aga oma kodupoest kätte. Nüüd on muidugi veel eriti lihtne vegan olla, sest taimsete toodete valik on plahvatanud. Kui on isu, siis poest saab taimseid piimasid, vorste, juuste, koort, jogurteid, leivamäärdeid jne. Midagi igale maitsele.

Minu pere ja sõbrad suhtusid minu elustiilimuutusesse üldiselt positiivselt. Eks natuke oli rohkem muret, sest ma olin siis alles 17-aastane. Aga kuna ma olen juba väikesest peale hea meelega ise süüa valmistanud, siis hakkasin varsti rikkalikke taimseid retsepte looma. Ka kooli võtsin oma sööki kaasa. Arvan siiani, et üks parimaid viise inimestele taimetoitu tutvustada on neile midagi väga head kokata.

Millised muutused sulle veganiks hakkamisega kaasnesid? Olid need ainult positiivsed või oli ka negatiivseid kõrvalnähte?

Muutused olid eelkõige vaimsel tasandil. Oli selline paradoksaalne tunne, et mul on hea meel, et ma seda jubedat, verist ja ebavajalikku tööstust ei toeta. Aga samas see teadmine, mis igapäevaselt nendes tööstustes toimub, on siiani raskelt minu hinges. Siis aitab jälle mõne uue maitsva retsepti loomine, ja nägemine, kuidas inimesed järjest rohkem taimseid toite valmistavad ja kiidavad. Muidugi on ka normaalset kaalu lihtsam taimsel toidul säilitada ja üldse on peale söömist palju kergem olla.

Milline on sinu suhe sojaga? Soja tooteid on järjest enam saadaval GMO-na ja see tekitab paljudes trotsi.

Minu suhe sojaga on okei. Eelkõige tarbin seda siis, kui on vaja kiirelt midagi teepeale haarata. Näiteks soja grillkotletid on leiva peal väga mõnusad. Aga tarbin seda ikkagi pigem harva. Samas on sojatooted oma tekstuurilt kõige ligilähedasemad alternatiivid loomsetele toiduainetele (lisaks seitanile). Niiet kui algaja vegan soovib lihtsat üleminekut või kogenud vegan tahab vahepeal midagi varasemalt tuttavat süüa, siis soja on hea valik. Samuti lihasööjatele kokates. Oluline on muidugi alati ka õige valmistamine ja maitsestamine. Viimasest ei saa üle ega ümber. Pole hullemat, kui maitsetu toit! (Naerab)

Aga GMO-soja kasvatatakse enamasti loomasöödaks. Lisaks peab Euroopa Liidus GMO-soja peal olema ka vastav märge. Enamusel sojatoodetest, mida Eesti kaubanduses olen näinud, seda märget ei ole. Ainult aastaid tagasi ühel odaval sojaõlil märkasin.

Kas sinu jaoks on oluline toiduainete puhul, on nad ökod või mitte?

Ideaalis eelistaksin muidugi alati mahetoodangut. Aga kuna ökotooted ei ole tihti kättesaadavad ning ka hind on minu jaoks väga kallis, siis teen enamuse oma ostudest ikkagi tavapoest. Pealegi ainuke viis, kuidas täiesti 100% kindel olla, et toit on öko, on see ise kasvatada. Püüan seda ka ise tulevikus rohkem teha. Siiani olen suurepäraseid köögivilju saanud ema aiast.

Sel aastal avaldati veganite õiguste deklaratsioon. Tegelikult tundub lausa uskumatu, et praegusel nn võrdõiguslikkuse ajastul ei ole võimalik kõigis söögikohtades isegi mitte taimetoitu saada (vegantoidust rääkimata). Mida selleks teha?

See deklaratsioon on kahjuks tõesti vajalik. Olukord söögikohtades ja mujal on muidugi juba tunduvalt paremaks läinud ja usun, et läheb veelgi. „Nõudlus“ on siin võlusõnaks. Üks kõige paremaid viise, kuidas üksikisiku tasandil midagi muuta, on teha iga päev teadlikke valikuid, sest iga ost on hääl. Isegi McDonald’s avas Indias toidukoha, kus ongi ainult taimetoit. See näitab, et ärimehi ei huvita, mida nad pakuvad, seni, kuni see neile raha sisse toob. Järgmine kord poodi minnes või toidukohta sööma minnes tasub mõelda, mille eest sa maksad ning mida ja keda sa toetad.

Soome riiklikes toitumissoovitustes on veganlus juba heaks kiidetud. Millal sinu arvates võiks Eesti jõuda sinnamaani, et ka nt koolides ja lasteaedades oleks taime- ja vegantoidu valik?

Eesti oleks pidanud sinna jõudma juba eile (naerab). Aga küll ta jõuab, Eesti on tubli ja üsna kiirelt arenev riik. Jällegi mängib siin rollis nõudlus. Kui on piisavalt tahtjaid, peavad mingi aeg erinevad institutsioonid kohanema. Ning selleks, et oleks piisavalt tahtjaid, peab olema veganluse kohta põhjalikku ja tõsiseltvõetavat infot (näiteks vegan.ee) ning häid, lihtsaid ja maitsvaid retsepte kättesaadavatest toiduainetest (näiteks taimetoit.ee).