TOIDUARVAMUS: Soodsad kodused toidud: Geniaalselt lihtsa/odava/maitsva toidu ja ebanormaalse õuduse vahel on aga väga õrn piir

Facebookis on grupiga „Soodsad kodused toidud” liitunud 17 500 inimest, kelle soov on saada inspireeritud lihtsast ja odavast toiduvalmistamisest ning seejärel serveerida seda kodus endale ja perele, külalistele ja sõpradele. Geniaalselt lihtsa/odava/maitsva toidu ja ebanormaalse õuduse vahel on aga väga õrn piir. Kust see jookseb?

Vanaemad olid ja on peremudelite selgelt kõige innovaatilisemad tegelased. Mäletan enda vanaema, kes suutis ka Nõukogude aja „viljakates” oludes panna alati lauale rikkaliku katte, mille tooraine kasutusgeniaalsus oli pool lõuna- või õhtusöögi võlust. Iialgi ei olnud arutluse all söögikorra vahelejätmine, alati oli midagi võtta – vaja oli ainult mõelda, planeerida, asendada. Kuna olud olid kitsamad, tuli olla leidlikum. Leidlikkus on üks neist oskustest, mis on külluslikus kapitalismis meis kaduma läinud.

Ise toidu valmistamine, selle õige planeerimine ja heast mekist kõrvuni tõusnud suud söögilaua taga on põhjused, miks seda tagasihoidlikku käsitöölist oskust maailma olulisimaks pidada. Hea toit ei jäta kedagi külmaks, kellegi tuju tõstmata. Samuti on hea toidu järele lõhnav kodu kutsuv ja soe paik, kus keegi pole üksi.

Mis peaks tegelikult olema „soodne kodune toit”?

Vaadates selvehalli kassajärjekorras Eesti inimeste toidukorvi, kandikulõunaid pakkuvates einelates taldrikule tõstetavat või veebiretseptides soovitatud sööke, tahaks neile näkku röökida, et nad lõpetaksid kõige selle ebavajaliku endasse pakkimise.

Poolfabrikaadid, sai, küllastunud rasvad, samas liiga vähe juurvilja, puuvilja, kala, piimatooteid. Me lähtume hinnast, mitte kvaliteedist. Me ostame poeketi turunduslubadust, mitte ei lähtu sellest, mis on organismile tegelikult kasulik. Kuhugi on kadunud see vanaemade tarkus, mis ütleb, et söö seda, millele vaadates saad aru, millega tegu. Me oleme oma kiire elutempoga kaotanud usu kodusesse toiduvalmistamisse, värskesse toorainesse ja sellesse, et toit saab olla maitsev ka seda juustu, majoneesi või vahukoorega küllastamata. Loomulikult ei ole kõik sellised ning nemad vajavad kiitust. Küll on aga enamik vastava kirjelduse totaalsed arhetüübid.

Kodune soodne toit peaks olema kodus valmistatud ning tulus tervisele, tujule, heaolule ja maitsemeeltele. Soodne ei saa iial tähistada esmajärjekorras odavat hinda. Sellest loogikast lähtudes võiks hakata kohe paralleelselt koguma ka kirsturaha. Kui asendame hinnast lähtuvalt tailiha sardelliga või juurviljad saiaga, hoiame raha kokku lühikeses perspektiivis, kuid kaotame pikas. Kodus ei tohiks toitu valmistades endale valetada, lauale tuleb panna väärtuslik (soodne) söök.

Kuidas kodust söögitegemist alustada?

2008–2009 aastatel läbi viidud kohaliku elaniku terviseuuring näitas, et 32% eestlastest on rasvunud ja kehamassiindeksi järgi ülekaalus. See tuleb söögist, vähesest liikumisest, halvast unerütmist ehk elustiilist. Eelmisel nädalavahetusel toimus üle Eesti tasuta veresuhkru mõõtmise kampaania, mille käigus leiti 18% juhtudest normist kõrgem veresuhkru tase. Põhjus oli jällegi vale toit ja vähene liikumine. Tervist annab toiduga parandada. Seda saab aga teha ikkagi siis, kui teame, mida sööme. Selle garanteerib kodune toidutegu.

Kodune toidutegu algab nagu sport või ümbermaailmareis esimesest sammust – tuleb riskida läbikukkumisega ja valmistada see esimene toit, mille saab kas koerale sööta või ära visata. Õppimine on küll kallis, kuid toiduteo algtõed saavad üsna ruttu selgeks, hakkame mõistma oma pliiti ja ahju, panne ja kastruleid. Siit edasi on maitsete ja aroomide tase ainult kasvutrendis. Julgege riskida, lugege raamatuid ja katsetage. Valmistage süüa koos laste või elukaaslasega. Midagi, mis mõlemaid inspireerib. Uskuge, meis kõigis on peidus kokk.

Armastus KÄIB kõhu kaudu!