Kas teadsid: maailmas laialt levinud odravein on tegelikult õlu

Odraveiniks ("κρίθινος οἶνος,“ krithinos oinos) nimetati juba Antiik-Kreekas kääritatud teraviljajooki. Seda on oma ürikutes ära märkinud Kreeka ajaloolased Xenophon (430–354 BC) ja Polybius (200 – 118 BC). Kuigi nimelt vein, on odraveini näol tegemist õllede tipuga, mis on oivaliselt täis erinevaid maitseid ja aroome, samastudes teatud mõttes konjakiga õllemaailmas. Miks nimetatakse odraveini aga õlleks?

Antiik-Kreeka odraveinid ja odraveinid, mida me tunneme tänapäeval, on nii maitselt kui aroomilt erinevad joogid. Seda põhjusel, et Antiik-Kreekas ei tuntud ega kasutatud humalat, mis on tänapäeva odraveini oluline komponent. Kaasaegse odraveini juured on Inglismaal, kus kangemaid ja pikalt laagerdatud ale- tüüpi õllesid hakati nimetama odraveinideks.

„See on õlu, mida võib võrrelda veiniga, mille maitseomadused pikemal säilitamisel pigem paranevad,“ ütleb alustuseks Kochi peaõllemeister Enn Kärblane. Mehe sõnul on tänapäevase odraveini tekkimise kohta erinevaid versioone. „Ühe versiooni järgi kujundati odraveinid selleks, et täita Inglise aristokraatia soove kangete jookide järele ja vastukaaluks veinidele,“ selgitab Kärblane. Põhjus selleks oli väga proosaline. Nimelt pärines vein, mida Inglise aristokraadid meelsasti jõid, valdavalt Prantsusmaalt.

„Läbi ajaloo on Inglismaa ja Prantsusmaa läbisaamine olnud üsna keeruline ja sõjakas. Nii ka 18 sajandil lõpus. Sõdade tõttu ei olnud vein hõlpsasti kättesaadav ja seetõttu ei olnud vein Inglismaal ka soosingus,“ lisab õllemeister. 1806. ja 1807. aasta Berliini ja Milaano seadustega keelas Napoleon Euroopa rahvastel Inglismaaga kaubelda. See kõik viis odraveini tekkimiseni.

Teine lugu pajatab sellest, et odravein sai alguse 19. sajandi alguses. Nimelt eksporditi Inglismaalt Venemaale magusamat, kangemat ja humalarikkamat õlut. 1822. aastal kehtestas tsaaririik aga ranged impordipiirangud, mistõttu jäi soiku ka õlle vedamine. Ekspordiks mõeldud õlled jäid Inglismaale ladudesse, seisid sealsetes tankides pikemat aega ja seejärel realiseeriti. Sellest tingituna oli laagerdusaeg pikk ja sarnanes veinile. Ajapikku muudeti õlu vähem magusaks ja seeläbi inglasele rohkem suupäraseks.

Kärblase sõnul müüdi odraveini reeglina väikestest pudelitest ning ühtlasi ka toniseeriva joogi ning medikamendina. „Seda reklaamiti abivahendina seedehäirete, alatoitluse, unetuse, nõrkuste korral ja soovitati isegi rinnaga toitvatele emadele,“ märgib Kärblane.

Õllepudeli etiketil kasutas väljendit „barley wine“ esmakordselt Bass ja Co õlletehas aastal 1903, mil nimetas oma õlle Bass No.1 „Bass ja Co Barley Wine. The Royal Tonic.“

Odravein sarnaneb õllemeistri sõnul veinile, eelkõige just punasele veinile, oma kanguse ja pika laagerdusaja poolest. „Samuti teatud maitse ja aroominüansside poolest. Siiski on odraveini puhul tegemist õllega, sest selle tooraineks on viinamarjade asemel teravili- valdavalt odralinnased,“ selgitab Kärblane. Odraveini laagerdusaeg võib olla poolest aastast kuni mitme aastani, ulatudes vahel lausa mitmekümne aastani. Laagerdamine teeb joogi siidiseks, mahedamaks ja pehmemaks, tasandades humala teravust ja tuues esile rohkem linnaselisust. Samas vähendab see ka alkoholi teravust.

Kochi õllemeistri sõnul eristatakse kahte odraveini tüüpi: Inglise odraveini ja Ameerika odraveini. „Tüüpilise odraveini kangus on 8-12% voli ja see saavutatakse õigete linnaste ja linnasekoguse, pikema keeduaja ning õige pärmi valikuga,“ loetleb Kärblane. Just pikem keeduaeg annab odraveinile omased värvi ja maitsenüansid. Värvilt ulatub odravein merevaigust mahagonini, olles harvem ka tumedam. Oma kangusest tingituna pole odraveini vaht just kõige kohevam ja püsivam. Enn Kärblase sõnul on inglise odravein võrreldes ameerika omaga linnaselisem, vähem humalane, vähem aromaatne ja ka pisut lahjem.

„Just pikk laagerdamine annab odraveinile veinilaadsed noodid, mis sarnanevad šerryle ja portveinile. Linnastest tulenevale leivakale karamellile, biskviidile ning šokolaadile ja humalast tulenevale küpsetele puuviljadele, tsitrusele, taimsetele ja lillelistele nüanssidele lisanduvad vanilje, tubakas, nahk, puit,“ iseloomustab Kärblane odraveini maitsenoote.

Õllemeistri sõnutsi on odravein mitmetahuline jook, milles peale kanguse on väga olulised maitse sügavus ja komplekssus. Iseenesestmõistetav on ka alkoholi mahe soojendav mõju.

Kärblane õpetab, et odraveini ei jooda suurte sõõmudega pindiklaasist, vaid nauditakse väikeste sõõmudega aroomiklaasist. „Odraveini on parim nautida nii nagu ta on, peale sööki, õhtunapsuks või siis rikaste, magusate magustoitude aga ka juustu kõrvale,“ jagab õllemeister parimaid soovitusi odraveini nautimiseks.