Trahteri Da Amerigo omanik ja kokk Alberto Bettini. Alberto töötab päevas 15–18 tundi. Et sellisele rütmile vastu pidada, peab ta oluliseks korrapäraseid puhkuseperioode.

Savigno on kolme tuhande elanikuga väikelinn. Siin on alati käidud trühvleid korjamas. Mäe jalamil kasvavad paplid, sarapuud ja hõbepajud, pisut kõrgemal on tammemetsad. Siinne valge trühvel ei jää kuulsate Alba, San Miniato ja Acqualagna trühvlist sugugi alla, kuid on palju vähem tuntud. Aastaid müüdi seda välismaale Alba trühvli nime all. Õnneks on ajad muutunud ja novembri esimesel kolmel nädalavahetusel peetakse siin rahvusvahelist valge trühvli laata Sagra del Tartufo Bianco Pregiato dei Colli Bolognesi.

Just siin Savignos avasid Amerigo ja Agnese 1934. aastal oma trahteri. Ja kuigi täna peab osteria't Amerigo tütrepoeg Alberto Bettini, on trahter mähitud vanavanemateaegsesse atmosfääri. Bettini ametiajal – 1997. aastal – saadi esimene Michelini tärn. Sellele on lisandunud Slow Food Italia tigu, mis antakse tavaliselt osteria'le, hoolitsetule ja autentsele, mille köögis kasutatakse hooajatooteid, valmistatakse traditsioonilisi sööke, pakutakse meeldivat teenindust ja mille hinnad on suhteliselt madalad. 2017. aasta Slow Food Italia trahterite välimääraja Osterie d'Italia jagab trahterid kolme hinnaklassi. Esimesel on keskmine hind kuni 25 eurot, teisel kuni 35 eurot ja kolmandal üle selle. Itaalia Michelini giid 2017 kinnitab, et trahteris Da Amerigo saab kõhu täis 35–59 euroga.

Trahteri pood. Siin müüakse hoidiseid, konserve ja veine. „Olen tooraine ja kohalike tootjate üle tohutult uhke. Eriti südamesse lähevad mulle need tootjad, kes on teinud oma elus teatava valiku ja viivad oma ideid vankumatult edasi.”

Veebilehel on kirjas, et osteria on avatud üksnes õhtusöögiks. Lõunatada saab pühapäeval või pühade ajal. Broneerimiseks tuleb saata e-mail. Meilidele vastab Alberto Bettini ise. Paneme laua kinni pühapäeva lõunaks.

Jõuame Savignosse hilinemisega – kell pool kaks. Klaasakna ja aknakardinatega välisuks avaneb trahteri poodi, sealt edasi trahterisse. Meid tervitab osteria'le omane häältekõmin, trahterisaali soojus ja trühvli intensiivne aroom. Ainuke veel vaba laud on muidugi meie! Siin sees on kõik antiikne, puhas ja trahterlikult kitsas. Säravvalged laudlinad. Paremat kätt jääb massiivne baarilett, selle taga pruun vitriinkapp ritta seatud veinipudelitega. Kümmekond pruunist puidust lauda. Oleme esimese korruse saalis. Kahte ülemisse saali viib puidust trepp.

Oste* pakub veini. Maja kulul. See on vapustav Pignoletto Ammestesso (Vallona). Väikesel portselantaldrikul serveeritakse lihapallid rohelise kastmetopsiga. Tuuakse menüü. Õigemini on menüüsid kaks – üks neist on trühvlikaart.

Da Amerigo pakub klassikalist Emilia maakonna kööki – Amerigo ja Agnese aegade „lihtsat trahteritoitu”. Aastate möödudes on jäänud maitsed, teadmised, retseptid, mälu ja kohalik tooraine: hooajalised juurviljad peenramaalt, traditsioonilised tagliatelle al ragù ja tortellini in brodo, seened ja trühvlid metsast, metslooma- ja väikelinnuliha. Ja ometi on Amerigo köök läbi teinud ilmselge muudatuse – Bettini pakub häid vanu maitseid uues esteetikas, sobitades kokku elegantse ja maalähedase.

Lõunast on saanud õhtupoolik. Võtame istet osteria esimeses saalis, trahteri poekeses. Nii nagu nonno Amerigo omal ajal, paneb ka Alberto Bettini kohalikud toorained purkidesse ja pudelitesse – olgu see siis sibul, šalottlauk, puravik, tomat, artišokk, suvekõrvits või kastmed ja juustud. Täpselt nii nagu Savigno talupojakultuuris kombeks.

*Oste tähendab trahteripidajat.

​Passatelli kohaliku valge trühvliga. 
​Alberto Bettini ema ja tädi trahteri rõdul. ​


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid